Tihke hall pilvelagi vajutas end raskelt maale. Merel ja taeval ei võinud vahet teha. Ent siis, kui päike keset päeva end minekule sättis, juhtus pilvedega midagi eriskummalist. Hall taevapale hakkas õhetama. Taeva süda, mis nii rahulikult vaikset takti lõi, tuksus nüüd üha tugevamalt ja visandas pilvedele kiirelt üles selle, mida ta kogu päeva kiivalt varjata oli püüdnud.
Jälgin loojuva päikesega sametroosaks võõbatud pilvi. Nad meenutavad mulle seda korda, kui mu roosa ütles jah, samal ajal kui sõnad veerisid ei. Või kui roosa tõi ilmsiks kahtluse, mida ma ei teadnudki seal olevat. Roosa kodu asub hommiku- ja õhtutaevas. Taevase roosa külge on peene ämblikuvõrguna põimitud kõigi südamed, sealt saavad nad korraldusi, kuidas meiega ümber käia. Roosa viib meid hellalt käevangus kõrvalseisjate seast esiritta istuma ja sosistab taktitundeliselt kõrva: “Näete, siin on teie süda, tema tunneb neid kõrgemaid asju hästi. Kui tahate isegi nende kohta midagi mõista, eks võtke teda kuulda.”
Oleme pärinud roosa kõigilt neilt kes elanud varem, meist on saanud roosa väärikad edasikandjad. Väikese inimesena oma õrna naha kurde ja jooni uurides, sõrmeotsi pigistades ja pakasest õhetavaid põski hõõrudes õppisime varakult tundma oma roosat. Teda tuleb meil nüüd, suure inimesena, ikka uuesti ja uuesti üle lugeda. Roosa on meie isiklik sõnumitooja, tundlik tõlk südame varjatud teadetele. See peene joonega, kord kuhtuv, siis tindiplekiline, vahel pikast teekonnast segi paiskunud sõnadega tihe kiri pakub heldelt teadmisi nii taeva, inimhinge, kaugete paikade, tule, muusika ja kunstide kohta, tema ridade vahele on kritseldatud ka tagurpidi kätte võetud maakaardi väljapääsuteed. Roosa on meie keha edasikantud sõnum kangelt punaselt, punaselt mis on nii vänge, et vaid vähesed teda mõista kannatavad. Roosa, hellahingeline kirjakandja, kõneleb inimesega leebelt ja otse.
Roosa näitab meile suuna. Tunda oma roosat tähendab sõbruneda oma paratamatu inimlikkusega, tähendab mitte pöörata pilku ära sellelt, mis osutab oma vana konksus sõrmega su isiklikule kompassinõelale. Kuniks puudutame oma pilgu ja sõnadega mõnda siitilma harilikku ime, hoiab roosa vankumatult meie ligi ning meenutab, et oleme lihast ja luust inimesed. Tunded pääsevad alati jutustatud loost ette. Tuleb õnnitleda neid, kes on roosale lähedal, see hoiab nagu kriidiring vanatühja tuhmi tuimuse eest.
Vastsündinud laps, esimene suudlus, kibuvitsaõis ja hahetav hommikutaevas avavad oma helded lüüsiväravad roosale. Meie tugev süda aitab meid, ta hoiab iga päev liikumas tuhandeid liitreid verd, et oleks, mida tunda, et meie õhetav nahk sosistaks meile – oled elus ning kuniks elu, on kõik võimalik. Oleme loodud hakkama saama ja omal nahal tundma laia ilmakaart, mis pole selleks siin, et meid ära kohutada. Roosa armastusväärne puudutus äratab meid ellu, isegi saja-aastasest unest.