Üks mu ilusamaid suvemälestusi pärineb 15 aasta tagusest Põltsamaa suvest. Vanaema läks nädalaks Viljandisse ja mina jäin koos tema koeraga majavalvuriks. Oli kuum juuli, praktiliselt elasin õues, veetsin oma aega kunstikooli tarbeks suvepraktika tööde vihtumisega, tegin aiamajakesest endale ateljee, korjasin majakese katusel kirsse, käisin koeraga jõe ääres pikkadel jalutuskäikudel, elasin esimest korda üksinda ja olin vaimustuses. Mõtlesin, et kas nii see täiskasvanuelu käibki. Et teed, mis tahad.
Selle aasta juulis tuli mulle too seik meelde ja mõtlesin korrata. Kõik oli teine, nii aeg, koht kui olud. Ent miski siiski töötas. Eirasin mingisugust loogilist päevaplaani ja joonistasin, aias, mere ääres, toas. Siis kui tahtsin ja nii kaua kui jaksasin. See, mis töötas, oli joonistamise võluvägi, tema oskus tekitada väikeseid ja isiklikke väravaid, millest läbi lipsates võid muutuda kelleks tahes.
Joonistamisel, nagu kõigel mis meiega ammusest ajast saati kaasas käinud, on võime ehitada sildu üle pika aja. Mõnikord on hea minna sillapiirdele kõõluma ja vahutavasse jõkke sülitama, keski ammu ununud võib poolkogemata seal sillakesel su kõrvale sattuda ja midagi olulist kõrva sosistada.