Lilled õitsevad ja mina joonistan. Lihtsalt toon joonistamise ettekäändeks, et olla kauem õitsevate lillede ligi. Muidu kutsuks peagi mõni mõte või kohustus pead pöörama ja minema, aga joonistamine seda ei luba. Ta hoiab mind oma pehme, kuid kindla käega õitsevas aias, hoiab mu pilku lilledel, hoiab mu tähelepanu kevadel, mis juba on keeranud end suveks. Vaadata tulpe pungast paotumas, puhkemas, õhtuti koomale tõmbumas, viimaks närbumas. Ja samal ajal juba õitseb õunapuu, lilla sirel, huikab luigeparv ülelennul…
Joonistamine ei luba ajal märkamatult mööda libiseda. Ta võtab väikesed argised nähtused ja ülendab need maailmamuutjate kombel surematuks. Pliiats ja paber toovad võrdselt üksteise kõrvale ritta keisrinna portree, kiirustades ülessirgeldatud kanalisilla ja lapse hoolikalt värvitud lille. Olgugi et piltide mõjuväli on erinev, siis sõõm surematuse eliksiiri on neile kõigile antud.
Kunagi arvasin, et lillepildid on igavad. Ometi olen neid pea kogu elu vahelduva eduga teinud. Ka üks mu esimesi õlimaale on päevalillest. Ehk on hoopis nii, et igavus tekib vaataja silmades. Lillepildid pole sellega kuidagi seotud. Nad elavad oma elu ja parim, mis nad teha saavad, on pakkuda nii joonistajale kui vaatajale pikendatud, salapärast ja eraviisilist aega lillega kahekesi.