KÕIGE ILUSAM

Kawai Kanjiro (1890-1966) oli Jaapani keraamik, kunstnik, kirjanik ning maarahva käsitöö ja kunsti edendaja. Lugu on pärit tema maja- muuseumi külastusest Kyotos.

Kuigi lootusetu näib, me siiski pääseme. – Kawai Kanjiro

See paik on pälvinud maailma ilusaima linna tiitli. Ja nagu ütles kunstnik Kawai Kanjiro – ilu armastab inimest. Tõepoolest, ilu tahab olla inimese ligi ning selle linna külgetõmbejõud on suur. Liigume ühtlase kolonnina nõlvakust üles, mööda kõige ilusamat kitsast tänavat. Kõik proovime teda kiirelt lugeda, et võimalikult palju osa saada tänava suursugusest mõjust. Me pildistame, osutame, ostleme ja vehime kätega, et kuidagi tükikest krabada, justkui oleks ta hästi minev kaup turuplatsil.
Kõige ilusam tempel, kõige ilusam aed. Ilu on meie ümber, ilma et peaksime kõige vähematki tema nägemiseks tegema. Mõnikord ajame ta küll kogemata oma jalgade kulutatud rajalt minema. Mitte päriselt ära, aga nii maadligi, et näeme oma veikleva silmaga ainult mälestust temast. Ilu ootab ehk ööd, et siis kuuvalgel, kui väravad on lukus tulla vaikselt välja bambussalu vahele sahisema…
Ühe mehe koju jäi aga ilu pärast tema surma elama. Kõik tema tooli käepidemed ja vaasid, pingid ja aknaraamid kõnelevad külastajaga ilu elurõõmsas keeles. Kel on õnne viibida selles kodus, seda saatku ilu alati tema teel ning kandugu mõne sõna või lihtsa liigutusega edasi kõigile keda kohtab. Olgu kauge külalise silmadel meeles teda märgata, kuhu nad ka ei vaataks…

 

 

KÄTEGA

Teie majade juures on näha paljut, mida on puudutanud kellegi käed – lillepotid, kivirajad, puutüvest voolitud aiapost, aknaraamiks seotud bambusvõre, uksele kinnitatud lillevanik… Templite ligidal metsas kajavad veel peitlilöögid ajast, mil tahusite välja hiiglaslikke talasid, kivitahvlile nikerdatud püha kuju ümiseb veel kaljunuki viisi, mille saatel ta heledal häälel nähtavale toksiti. Tohutu suur malmist kell kumiseb aastasadade lööke.
Keegi on sidunud iidvana puu ümber punase paela. Kellegi käed on kuhja kokku riisunud lehed. Kellegi lahked käed ulatavad meile kausi teega, just siis kui seda kõige vähem oskame oodata.
Vana naise käed seletavad mõne minutiga oma elatud elu tugevust ja tuhandeid kordi korratud kombeid enne teemajja sisenemist. Need käed jutustavad, kuidas ta seal üha peseb ja peseb väikeste kongus sõrmede vahel puhtamaks oma südant. Oma kaunite kortsuliste kätega ehitab ta kärmelt silla meie ainukordse kohtumise vahele, mõne lihtsa liigutusega loob võlumaailma, milles saame üksteisest aru. Need käed piserdavad vett kuuvalgele ookeanile nii et kogu lahesopp saab helendavaid piisku täis.

Loe edasi…

See väike album on huvilistele saadaval toredas Chado teepoes. Siia Kivid ja Linnud lehele postitan tulevastel kuudel sellesama kogumiku 4-5 loo kaupa. Hääd reisi! 

 

SAATEKS

Igas paigas on huvitav. Ainuüksi see, et saab minema hakata, on huvitav. Parimate vaadete ja kuulsaimate hoonete vahel lasub lihtsa inimese argipäev, mis traageldab meid üksteisega üle ilma lapitekiks kokku. Nõnda võib sooja saada ka siis, kui olla kodust väga kaugel.

Enam kui kolme nädala jooksul reisisime koos kalli kaaslasega ümber Jaapani Sisemere. Kõõlusime pidevalt tuntud radade ja oma väljamõeldud sihtide piirimail. Liikusime bussi, rongi ja praamiga ning võimaluse korral läksime ikka ringiga, et olla lähemal sellele „tavalisele“ elule, millest reisijuhis juttu pole, aga mis väsimatult kõrvaltänavaid kulutab ja nurgatagustes ringi hiilib.

Ning kui juba minna, siis maadeavastajate eeskujul ikka naasta koos lugudega. Iga päev korjasin üles ühe jutukese, pidasin jaapanlikult kinni enesele seatud ühe märkmikulehe pikkusest formaadist ning sekka visandasin vaateid. Olgu see väike kogumik omamoodi binokliks, millega uurida esmakülastaja silme läbi mõnd suure ja salapärase Jaapani nurgakest, mustrilisi lapikesi seal kaugemas tekiservas. Ehk on mõni neist isegi üsna koduse moega.

 

 

PIDULIK

Kirjutatud esimesel saabumisel Ōsakasse.

Pidulik. Jah, iga väiksemgi liigutus või tegevus omandab siinmail kergesti pidulikud mõõtmed. Üle tee, ei, mis tee – mõne väikese parklast välja- sõidu eest läbijalutamine etendatakse meile paraadliku suurejoone- lisusega. Valgete kinnaste ja neoonnuiaga uhkes mundris politseihärra peatab kindla žestiga ainsa kaugelt paistva auto ja juhatab meid austusavalduste saatel väljasõidualast turvaliselt üle.
Muuseumi uksest sisenedes kummardame üksteisevõidu turvamehe ja nelja-viie piletimüüjaga, misjärel algab viibete ja žestidega kureeritud jalutuskäik läbi saalide, igal nurgal seismas keegi, kes hoolitseb selle eest, et püsiksime kavas. Poemüüja-abiline eskordib meid pidulikult iseteenin- duskassa juurde, vajutab meie eest nuppe ja saadab kummardades teele. Äärelinna rongijaamas poleerib valgete kinnastega koristaja äärmiselt hoolikalt perrooni kaugemas otsas seina, justkui oleks tarvis valmistuda millekski haruldaselt pidulikuks.
Ülikonnameestest rääkimata. Mida nad seal kõrgetes ja veel kõrgemates klaasmajades ka ei teeks, pidulik on see igal juhul. Vähemasti see tseremoniaalsete mõõtmetega hetk, kui hiliste õhtutundideni ülemusega baaris jõmistamise järel üksteist takso peale saates igale autole kambakesti ja rohkelt järele kummardatakse.
Täna proovisime end toitu otsides tükk aega sobitada siinse pidulikkuse peenelt kalibreeritud mõõdupuule… ja lõpetasime suitsuses, fritüürist raske õhuga nurgataguses lokaalis koos raadiost lõõritava Beyoncé ja neoontuledes kiiskava akvaariumiga.

Loe edasi…

Maali ja foto paarisnäitus nimega “Nelja silma all” tõi veebruaris-märtsis kohvikusse Ait ühtekokku mu sõbra ja fotograafi Maria Kritsko fotod ning minu maalid. Pildid olid esitatud kõrvuti ja samas formaadis. Maalid ja fotod on tehtud teineteisest sõltumata, kumbki oma hoovis. Nende paarilükkimise tõukejõuks sai nii värvide, kompositsiooni ja loodusteemaline klapp kui ka tunne, et nad kõnelevad justkui sama paiga eri külgedelt ning mõistavad ka teineteise vaatenurki tõlkida. Hämar ja unenäolik unistusilm ning terav ja täpne olevikutaju on meist igaühte ikka-jälle külastanud, need paigad on inimesele sünnipäraselt tuttavad ja pakuvad heldelt võimalusi omadega veidikeseks nelja silma alla jääda.

Järgnevalt olen välja pannud kõik näitusel osalenud pildipaarid koos pealkirjadega. Nende alla olen tuletanud väikesed jutud, mis kätkevad eneses nii mõttemänge piltide teemal kui ka „intervjuu“ laadis vastuseid ja harutusi maalimise kohta. Kõik need mõttekäigud leidsid viie nädala jooksul eri inimestega näitust külastades mingil moel aset. Siinkohal olen teinud valiku kuuldust-räägitust ja seganud need omavahel kokku. Mõnikord tekivad kahekõned, aeg-ajalt ajab kumbki oma juttu, nagu see ikka tavatseb käia.
Olgu siin heale vaatajale pildirõõmu ning erilise õnne korral ka ehk väike märgutuluke või vihje tema enese unistavate ja kirgaste tagatubade poole…

 

 

salakuulaja / hämarus hiilib ligi

 

– „Olen õppinud lugema sammude kõla järgi toas valitsevat meeleolu. Tean täpselt, milline põrandalaud nagiseb, milline trepiaste kriiksatab, kui tugevalt võib linki vajutada, et uks hääletult sulguks. Minust on saanud salakuulaja. Ootan avaust, millest parajal hetkel läbi lipsata, nii et keegi ei näe.“

– „Kui maalin, siis läheb tihtilugu kõik sassi – mis enne oli siin, saab pildile hoopis sinna; mida võis aimata kaugel, liigub sootuks lähedale. Hämarus on selle juures suureks abiks. Tema on silmamoonutajate vana lemmik, tema poolläbipaistva kuue all juhtuvad alatasa kergemat ja keerulisemat sorti trikid. Lasen maalides hämaruse ligi, nii saan pärast pilti vaadates kindel olla, et kõik just nii oligi.“

 

 

 

puhkan veel natuke / õhtupäikese peal

 

– „Enne kui vari katab mu kinni, enne kui pimedus end risti-rästi üle metsa painutab, enne kui pean asuma teele, las ma puhkan veel natuke. Las ma puhkan ja kogun jõudu. Võtan hetke enne alustamist, et püsida paigal, nii tuleb mul meelde, kuhu minema pidin.“

– „Võtsin maalialuseks kümne aasta taguse autoportree. Vaatasin seda pilti üht- ja teistpidi, kuidagi ei tundnud end seal ära. Ega ka mingit mälestust enesest. Keerasin pildi tagurpidi ette ja istusin sellega murule, lasin õhtupäikesel paista maali peale, samal ajal segasin värve ja vaatasin kullatud kaselatvu. Siin polnud palju vaja, et ühest tundmatust tagurpidisest näost saaks päikese peal puhkavad kased. Ainult mõned kohad kinni katta, mõned kuldsed ja punased avaused siia-sinna, mõni vihje langevatest varjudest. Tõepoolest, polnud palju vaja, et muuta üks võõras nägu õhtupäikese sarnaseks.“

Loe edasi…

 

Teravsilm

Sel ajal kui maalin, kepsutab teravsilm mööda hoovi ringi. Ta toob mulle iga natukese aja tagant midagi näidata, olgu see naabri aia helelilla sügisaster, punakaks värvunud kasetüved või läbi aialippide korraks vilgatanud õhtupäikese täpp. Teravsilmal ei jää midagi kahe silma vahele.

Tema pisikesed lapsekäed tassivad mu lõuendile kokku seda, mida vilgas silmake märkab ning sel pole vähimatki tähtsust, et kõik ei saa pildile just päris täpselt selle koha peale, kus see vaadates tavatses olla. Teravsilma amet on üles korjata kõiksugu värvilisi killukesi ja aidata neist mul kokku seada oma pilt.

Teravsilmake leiab alati midagi, millest teha väike mäng. Ta taskud on täis pisikesi südamekujulisi kivikesi, auguga kive, lumekristallide mustreid, murukõrtest üles ukerdavaid sipelgaid, rebase lohisevaid jälgi lumel ja metskitse takuse karva lõhna. Kui tähelepanelikkus tikub ühtelugu argieluvarrukatest mööda mu askeldavaid käsi põrandale nirisema, siis just sealt, keset kõike väljakannatamatult tavalist, korjab väike teravsilm selle jälle üles ning küsib kavalalt naerdes, ega ma midagi ära kaotanud pole.
Loe edasi…

Käin õhtul mööda hoovi taskulambiga ringi ja otsin taga oranži. Ei leia ega leia seda vilgast tulesaba. Tuhlan vettinud lehtedes põõsaste all, kraabin saapaninaga mullast murukamarat, painutan raagus oksi ühele-teisele poole, kükitan vaarikate vahele maha ja valgustan läbi nende okkalisi peeneid varsi. Künnapuu lehed on tuulega kuhjunud aia serva kokku, ka nende sees tuustin jalaga, aga ei midagi. Korraga tunnen end nagu veidi lähemale jõudvat. Heidan lambiga kuivanud raudrohuvartest trepile vonklevad varjud. Viimaks vajutan lambi kustu ning taipan võpatades, et ta oli mul kõik see aeg peos.

Loe edasi…

Kollane on õnnesärgis sündinud. Vähe sellest, et tal magavalt valvurilt õnnestus näpata suur ja kõlisev, kõiki uksi avav võtmekimp, tal läks korda ka tegutseda sellega nii osavalt ja kergejalgselt, et kedagi üles ei äratanud. Kõigepealt nagistas vaikselt lahti enda trelliukse ning siis üksteise järel keeras tabadest vabaks kõik süüta kinnipeetavad. Kollase juhatusel hiiliti vangikongist välja ning jõutud halle müüre ümbritseva väluni, pisteti jooksu nii kuis jalad võtsid, igaüks eri suunas, kõigil kaasas killukene kollast oma kuuetasku põhjas. Seda võib veel vaja minna! Õnnistatud kollane laps lippas oma heledas õnnesärgis nelja tuule poole mööda ilma laiali ning tal oli vaid üks soov – lüüa oma õnneliku käega mööduja kulliks ning hüüda järgi: “Sina oled!”

Loe edasi…