• Värviraamat – roosa

    Tihke hall pilvelagi vajutas end raskelt maale. Merel ja taeval ei võinud vahet teha. Ent siis, kui päike keset päeva end minekule sättis, juhtus pilvedega midagi eriskummalist. Hall taevapale hakkas õhetama. Taeva süda, mis nii rahulikult vaikset takti lõi, tuksus nüüd üha tugevamalt ja visandas pilvedele kiirelt üles selle, mida ta kogu päeva kiivalt varjata oli püüdnud.

    Jälgin loojuva päikesega sametroosaks võõbatud pilvi. Nad meenutavad mulle seda korda, kui mu roosa ütles jah, samal ajal kui sõnad veerisid ei. Või kui roosa tõi ilmsiks kahtluse, mida ma ei teadnudki seal olevat. Roosa kodu asub hommiku- ja õhtutaevas. Taevase roosa külge on peene ämblikuvõrguna põimitud kõigi südamed, sealt saavad nad korraldusi, kuidas meiega ümber käia. Roosa viib meid hellalt käevangus kõrvalseisjate seast esiritta istuma ja sosistab taktitundeliselt kõrva: “Näete, siin on teie süda, tema tunneb neid kõrgemaid asju hästi. Kui tahate isegi nende kohta midagi mõista, eks võtke teda kuulda.”

    Loe edasi…

  • Värviraamat – punane

    Tunned selle ukse ilmtingimata ära. Tühjal hämaral tänaval on see ainus, mille läve ees maas on kulunud tänavakividele tõmmatud punasega väike sõõr. Seal sees lebab paar erksat peiulille õit. Tumedast puidust madal viltuvajunud uks selle kohal on suletud. Käepidemeks sepistatud võru, reljeefil tantsivad õndsal ilmel kuue käega jumalad, jalad mänglevalt tõstetud, kroonid peas. Läbipõimunud kehad peatuvad selleks hetkeks, kui neid vaatama jääd ning niipea kui pilgu kõrvale viid, jätkavad oma majahoidja põlist kohust. Siin rõskel hämaral tänaval ongi see uks, mille taga elab vana naine, kes tunneb punast.

    Loe edasi…

  • Värviraamat – sinine

    Pole olemas midagi, mida sinine poleks näinud. Pole kedagi, keda sinine poleks ilmale aidanud ja teisele poole saatnud. Pole olemas midagi suuremat, kui sinine.

    Tema ongi meie isa taevas, lootuskiire teelesaatja, rahutuvi tiivaulatus. Sinine on vana, luitunud keebiga taevatark, kes pärast aastatuhandeid ilmaõõnsuste uurimist juhatab nõtke käeliigutusega meile just õigel hetkel kätte niidiotsad suurimate saladusteni, mida teada saada oleme pälvinud. Ta hoolitseb selle eest, et maailmas valitseks õiglus, kord ja tasakaal. Isegi kui kehvematel päevadel ei või see meile nii paista, siis sinivanake pruugib neid asju paremini teada.

    Loe edasi…

  • Ilmakirjad. Kaks hommikut

    Kõlgutan peaväljaku templimademel jalgu ja vahin seda hommikut. Varakult on kohal kõik Katmandu vanalinnale omased hääled – segane ja vaikimatu kokkumäng  tuvidest, rolleritest, koertest, vilistavatest korravalvuritest, templikelladest ja jutumõminast. Tohutud kuhjad erkoranžide peiulillede vanikuid on laotatud astmiktemplite jalutsisse maha. Et kõigile jumalatele jätkuks. Et nad näeks meie piiritut, igapäevast, naha alla voolama pandud pühendumust, sest milleks kahelda, kui on antud võimalus uskuda?
    Mu jalad on mind toonud siia kiviastmele tagasi pärast kümmet aastat mujal kõndimist. Nad mäletavad neid treppe, nende monoliitide hommikust rõskust ja tolmu, nende põletatud savist tänavakivide sik-sakilisi, alalõpmata keeravaid teid. Mu jalad soovisid väga uuesti läbi astuda sellest hommikust, mil olen kohaliku naise moodi rõivas ja saan ringi kõndida nii, et keegi mind üleliia tähele ei pane, mil saan templinurgal keset viirukisuitsu ja hommikusi tervitusi juua oma päeva esimese chiya, mil saan näha turumutikeste tänavale valmisseatud juurviljakuhjasid, mil saan taldadessekulunud orienteerumisvõimega traageldada mööda ärkavat Paabeli segadust.
    Aga ei mu jalad ega ma ise teadnud, ega julgenud mõelda sellest, et kahte samasugust korda pole olemas. Loe edasi…

  • Õhtujutud. Merest mõtteid õngitsema

    Meri on täis mõtteid. Meres loksuvad mured ja lainetavad unistused, soolase vee sees hulbivad kimbatused ning ogalike vahel siplevad teravad tunded. Mõni meist pöördub viimases hädas või suures helduses ikka mere poole, meri on nende vana tark, teadja esivanem. Teine inimene mõtleb, kuidas aga tuule käest kiiremini minema saaks – neil on mujal omad kohad. Merelastele lennutab rohekas jahe vesi päästerõngaid kivisele rannale nagu adru pärast tormi. Sel ajal kui igatseval pilgul silmapiiri vahime, toimetab merekallas omatahtsi meie mõtetega ringi ning loksutades, laksudes ja lagisedes loobib nad mööda randa laiali. Kui neid kokku korjama asume, võime leida eest hoopis midagi muud.

    Kivikesed kaldal lihvivad kannatlikult pehmemaks jäiku mõtted. Meie kivistunud lood peas, need, mis ütlevad “alati sa” või “mitte kunagi ma” või “liiga hilja” saavad iga laineloksutusega tahumatutest rahnudest muudkui peenemaks. Loe edasi…

  • Värviraamat – lilla

    Lilla on ajahambale vastu pidanud, hämarate soklikorruste müstiku värv. Tema toa suletud ukse alt tõuseb alatasa hämust udu ja rõskesse koridori on kuulda, kuidas keegi klaasist kolbe tõstab ja midagi pliidil muliseb. Just neil pimedamail tundidel, mil kogu maja rahvas õndsat und magab, teeb müstik oma kambrikeses katsetusi uue elueliksiiri retsepti tarbeks. Tema küünlavalgel toimetavad, täpsed ja keemilistest keedustest tumedaks tõmbunud nahaga sõrmed värisevad elevusest, sest sel korral näib siit tõesti midagi haruldast sündivat. Müstiku auravast katlast hakkab üle ääre valguma seninägematut värvi suitsu, keedus kogub omatahtsi hoogu ja muliseb nagu homset ei oleks. Müstik ei saa silmi katlalt, võtab kobamisi tagantkätt riiulilt väikese klaasist pudelikese, nokitseb värisevate sõrmedega korgist punni eest ning lisab veel natuke… oh, ei või olla! Pudelikesed olid vahepeal riiulil kohti vahetanud ning mis pidi olema see, oli hoopiski too!

    Loe edasi…