Pole olemas midagi, mida sinine poleks näinud. Pole kedagi, keda sinine poleks ilmale aidanud ja teisele poole saatnud. Pole olemas midagi suuremat, kui sinine.
Tema ongi meie isa taevas, lootuskiire teelesaatja, rahutuvi tiivaulatus. Sinine on vana, luitunud keebiga taevatark, kes pärast aastatuhandeid ilmaõõnsuste uurimist juhatab nõtke käeliigutusega meile just õigel hetkel kätte niidiotsad suurimate saladusteni, mida teada saada oleme pälvinud. Ta hoolitseb selle eest, et maailmas valitseks õiglus, kord ja tasakaal. Isegi kui kehvematel päevadel ei või see meile nii paista, siis sinivanake pruugib neid asju paremini teada.
Tuleb meeles pidada, et sinine on kõike seda juba näinud. Sellist hommikut, niisugust väsimust, säärast kühmlikku elusaatust, seesugust uskumatut rikkust ning tõesti ka seda suurt õnne ja ääretut õnnetust. Sinine on näinud seda kõike juba väga palju kordi ning seetõttu ta ka teab, et kõik läheb ikka alati omasoodu edasi ning me kõik veame välja. Meile, kes me alatasa unustame, segadusse satume ja ära eksime, õige teeotsa leiame ja minema hakkame, järgmisel hetkel juba kahtleme ja mingitki kinnitust otsime, jagab sinine just täpselt jao kaupa kätte meie saatust. Lasuriitkivist silmadega taevatark pistab oma öö näoga kaksikvenna hõbedaste kuukividega palistatud musta kardina tagant pea välja ja kinnitab, juhuks kui me ei kuulnud, et iga päev, igaüks meist saab kingituseks killukese suurest sinisest ning see on parim, mida saada võime.
Inimesele, va kimbatussekippujale, on sinine igipõline halastajaõde. Taevas tuleb appi. Sinine on parim arstim kurvameelsuse, kangekaelsuse, lootusetuse, nõrganärvilisuse ja muude sääraste harilikumat sorti tõbede vastu. Taevasse vahtimine, ei, juba pelgalt lageda taeva all viibimine tuletab meie peakolule meelde nii mõnegi kosutava tarkusetera. Meie pea tunneb sinist paremini kui arvata oskame. Ta on oma mõistlikuks kujunemise jooksul märksa enam tunde viibinud lageda taeva kui vettpidava katuse all. Seega võime kindlad olla – sinine teab vastuseid ja meil tuleb anda talle sõna. Aga kui vaatad üles ja… ei näe sinist, vaid halli, kollast, musta, valget või mida vaid? Siis tuleb lihtsalt uskuda sinise olemasolusse, seni kui teda jälle näed. Kõige suuremaid ja olulisemaid asju ei näegi kogu aeg, aga see ei tähenda kaugeltki, et neid olemas ei oleks.
Sinine ei jäta meid maha. Ka judinaid tekitavad teod ja õlgu väristama ajavad juhtumised mahuvad sinise suure südame sisse ära. Õigupoolest on meil vedanud, et keegi selline nagu sinine on meie eest vaevaks võtnud hoolt kanda. Kui me ka ta ära põlgame, kõike temassepuutuvat sulalolluseks peame, siis tema istub rahulikult ja väärikalt paigal, popsutab piipu ja muigab kavalalt läbi oma pika halli habeme. See vana taevatark ei lähe ära, tal pole kuhugi minna ja tal pole ka midagi meie lõputust kõrvalepuiklemisest. „Rahu,” ütleb ta, „kõik saab korda.” Kui me kõige lõpus oma killukeste haaval kogunenud siniterad kokku loeme, siis võib-olla saame aru, mida ta sellega mõtles.
Tänu taevale, et meil on täna veel üks võimalus! Pole küsimustki, kuhu suunata pilk, kuhu tõsta käed, kuhu poole saata teele palve. Suure sinise võlvkaare all kiigume päevad läbi nii et tuul pahiseb kõrvus. Sinine on meie väsimatu kasvataja – muudkui äratab, toidab, õpetab uusi laulukesi ja suigutab magama. Ja mida saame talle tänutäheks teha? Olla head lapsed. Sinisilmade, jäälindude, sinikael-partide ja Sinimägede nimel – jagugu meile kõigile heldelt sinist!