Käin õhtul mööda hoovi taskulambiga ringi ja otsin taga oranži. Ei leia ega leia seda vilgast tulesaba. Tuhlan vettinud lehtedes põõsaste all, kraabin saapaninaga mullast murukamarat, painutan raagus oksi ühele-teisele poole, kükitan vaarikate vahele maha ja valgustan läbi nende okkalisi peeneid varsi. Künnapuu lehed on tuulega kuhjunud aia serva kokku, ka nende sees tuustin jalaga, aga ei midagi. Korraga tunnen end nagu veidi lähemale jõudvat. Heidan lambiga kuivanud raudrohuvartest trepile vonklevad varjud. Viimaks vajutan lambi kustu ning taipan võpatades, et ta oli mul kõik see aeg peos.
Oranži ülesanne on meid valgustada. Kui tahes kaua ka ei rändaks vaene mees pimedas metsas, kaasas teemoonaks ainult vähene leivapaluke ja asemeks samblamätas, kui tahes kauaks ta ka pole pimeduses edasi rühkima määratud, ikkagi hakkab viimaks paistma kaugelt puude vahelt soojalt kumav aknake. Muidugi on mehe ainus võimalus minna tarekese suunas. Kõik mis teda seal ees ootab, sõltub sellest, mille ta on ära teeninud. Aga see, mis teda kutsub, see, mis murrab musta loitsu, on tuluke pimedas metsas, aken, mida valges ei olekski näha. Oranž vajab enda ümber pimedust, et välja paista, et kutsuda meid järgmisesse peatükki, et muuta hukule määratud teekond ära.
Et muuta hukule määratud teekond ära, jah, seda oranž mõistab teha. Keset säärast tormi, mis kõik laevas segi paisanud on, mehed elu eest kinni hoiavad sealt, kus aga saavad, mastid ragisevad ning ka kõikenäinud kapteni silmades läigatab murelik helk (kui keegi neid silmi tol hetkel lähemalt vaataks), pole kindel kellegi saatus. Mõnel harilikul päikselisel päeval kuival maal, kui meeskond sadamas laeva lastib või niisamuti kai peal aega oimetuks lösutab, kajakad pea kohal laisalt kisamas, ei mäleta keegi kahelda, et kas ka homset näeme või on tänasega kõik. Tol ööl marusel laevatekil aga kolistab see hirmus mõte kõigil ühtelugu pea seest läbi. Keegi vehib laevaninas käega ja röögib midagi läbi tormi, aga teda pole kuulda. Järgmisele laineharjale tõustes näevad aga järsku kõik – keset mustavat lõputust, mis kohe jälle müriseva laine taha vajub, on korraks paista kodumajaka tuli.
Oranž juhatab meid koju. Mitte sinna, kus ees ootavad lõputud askeldused, tüütud kohustused ja vaev, vaid koju, mis on isiklik, salajane, kutsuv ja lohutav. Oranž tuletab meelde, et alati, alati, ootab meid järgmise nurga peal vaikselt see kuju enesest, kes tunneb koduteed. Möödume temast nii palju kordi, muudkui lubades teda ära tunda ja siis ikka suurest elevusest eelseisva ees ta sinnapaika jättes, arvates, et teame ise paremini. Aga tema ei väsi ootamast. Ta hoiab käes tormilaternat, hõõguv kuma ta näol on korraga kutsuv ja pelutav. Ta tunneb teed koju ning küsijale seda vaevumärgatava peaviipega osutab.
Kaval rebane ja väle orav teavad hästi, millest jutt. Kaminas praksuv tuli annab märku, et oranži jätkub meile kõigile küllaga. Valgustada taskulambiga oma hoovi, leida ahta valgusvihu seest midagigi, mis hamba alla kõlbab ja hoida ärksust selle vastu, mis kõik meie silme eest hämarasse jääb. Oranž on alati valmis olema meie tuluke. Inimese teha on asuda teele, jah, sinna pimedasse metsa, merele, mis võib tormama kippuda, hoovinurka, kuhu ei ulatu tänavalatern. Ja seejuures pimesi uskuda, et meie silmad on aegade algusest saati loodud märkama tulukest, mis annab meile määratu annuse jõudu jätkata.