Juudikartul. Kuulub päevalillega ühte perekonda, pärit Kesk- ja Põhja-Ameerikast. Tuntud ka kui maapirn. Süüa võib toorelt, keedetult, ahjus küpsetatult või praetult. Levib hoogsalt, kasvab mühinal, suuremaid kahjureid pole täheldatud. Kahemeetrised või pikemad varred sirutuvad taeva poole nagu võluuba, kollased tumeda südamikuga õied meelitavad ligi hilissuviseid mesilasi. Õied kiiskavad nii eredalt, et pimedaski on näha. Soovitati harvendada, muidu võtab kõik üle. Aga mida ma siis vahiks trepil istudes, mida ma siis joonistaks? Ei saa välja visata taime kui teda on hea vaadata, saati siis veel värvidega üles tähendada.
Meri. Läänemeri, Soome laht. Pimedas merd joonistada on haruldane ja kummituslik. Meri on öösel taevaga ühte värvi, meri on vihmane, meri on vihma kodu. Septembris muutub meri jälle vabaks. Poid võetakse ära, lapsed lähevad kooli, emad-isad tööle, rannavalve midagi muud valvama. Septembris on meri harjumatult omapäi, kuidagi laiali, metsik ja tardunud üheaegselt. August jättis sügisele suveniiriks palju väikesi ja suuremaid jalajäljekesi liival, läbisegi tembeldatud saatusi kõik üksteise otsas maas.
Päike. Päevitab, pärib, pääseb. Purjetab igal õhtul merre, aga alates septembrist vajub tonksti metsa taha. Päevak tule välja. Teen sulle kakku. Liha panen sisse, võid määrin pääle. Päevak tule vällä. Nii laulsime lasteaias. Pärast seda pole palju kuulda olnud, et päikest nõnda meelitataks. Ennustatakse vahelduvat pilvisust ja salamahti loodetakse, et ehk see ka päikese kaasa toob. See on küll mu meelest kena ja vahest ka vähim, mis me suure hea päikese jaoks teha saame – laulu ja lihapirukatega teda paista paluda, mõelda vaid!