Kollane on õnnesärgis sündinud. Vähe sellest, et tal magavalt valvurilt õnnestus näpata suur ja kõlisev, kõiki uksi avav võtmekimp, tal läks ka korda tegutseda sellega nii osavalt ja kergejalgselt, et kedagi üles ei äratanud. Kõigepealt nagistas vaikselt lahti enda trelliukse ning siis üksteise järel keeras tabadest vabaks kõik süüta kinnipeetavad. Kollase juhatusel hiiliti vangikongist välja ning jõutud halle müüre ümbritseva väluni, pisteti jooksu nii kuis jalad võtsid, igaüks eri suunas, kõigil kaasas killukene kollast oma kuuetasku põhjas, seda võib veel vaja minna! Õnnistatud kollane laps lippas oma heledas õnnesärgis nelja tuule poole mööda ilma laiali ning tal oli vaid üks soov – lüüa oma õnneliku käega mööduja kulliks ning hüüda järgi: “Sina oled!”
Kollase väledad jalad kannavad teda kaugele. Üle kogu ilmaruumi leidub nukrameelseid, väeteid, kiduraid ja õnnetusse kippujaid, keda kollane igal võimalusel puudutada püüab. Tõesti, ta teeks ükskõik mida, et me end vähekenegi õnnelikumalt tunneksime! Kasvõi pressib end igal kevadel läbi halli kivikõva asfaldi, lihtsalt selleks, et näeksime oma silmaga imet sündimas. Et usuksime natukene enamat kui tõsine täiskasvanupõli meid lihvinud on nägema. Et võrdelises seoses olukorra võimatusega kasvaks meie lootus. Lume tulekuni kõlistab kollane muudkui koltunud kase ladvas oma rammusa võtmekimbuga ja ärgitab välja astuma, sest trellide ukse on ta ammu lahti keeranud. Juba järgmisel hommikul lendab ta esimese liblikana hoovi peal ringi ja toob kerge tiivalöögiga meie õuele kuldse põlve. Kollane keerleb väsimatult inimese ümber nii ööl kui päeval ja ei lakka meisse karvavõrdki uskumast, ka siis kui talle selja keerame. Kui meie tambime kollase kingitud võimaluse kinni siis tema asub kohe sepitsema uut ning heidab selle meie teele ette siis, kui enam pea aegu ei oodanudki.
Kollane on päikese poeg, aga oma ja meie kõigi õnneks – ta ei tea seda. Igaüks kes teab täpselt, mis ta on ning ühtlasi seda, et ta kõikvõimas on, kõnnib oma jalgade jaoks liiga peenikesel köiel. Kollase õnnesärgi all on peidus inimõnne salajane retsept, see haruldane alkeemiline kooslus, mida me ka oma parima tahtmise juures lõpuni lahti muukida ei suuda. Ega tohigi, et sellest osa saada. Anda nimi suurele saladusele, mida põues kandma oleme loodud, kahvataks võluväe. Kas pole nii mõnigi meist proovinud olla õnnelik inimene, tehes kõike õigesti, kandes oma keha ja vaimu viimsegi vajaduse eest hoolt, püüdes olla tähelepanelik korrapidaja selles müstilisest mürglist sirgunud majas ja siis ikka viimaks käed alistunult ülest pidanud tõstma? Kas ei välgata väikegi kahtlusehelk selle silmis, kes kuulutab teadvat õnne valemit? Sellal kui meie siin taoliste asjadega pusime ja pead murrame, jookseb kollane oma isa jälgedes lõputuid ringe ümber me peade, tagudes kergekäeliselt alasil rasket vasarat ja mängides muretu karjapoisina puu varjus vilepilli. Oh kollane, kuidas saaksime olla veidi enam sinu moodi, natuke rohkem õnnelik?
Väike terane tihane, härmatise alla kaardunud saialill, vikerkaare kolmas õnnelik viirg ja laual hubisev küünlaleek meenutavad meile kollase väsimatut truudust meie ligi hoida. See lõputa laps, kärme, kõlisev, paljasjalgne ja lõkendav laps jookseb meie kannul kuhu me ka ei läheks. Tema usub jäägitult meie õigust õnnele, isegi kui me mõnikord ise ei usu. Ka pimedamail tunnil, kui meelest on läinud kõik see, mille pärast siia tuldud sai, kompab käsi seinalt lüliti järele ning süütab lambi. Kollane on kohal. Ja valmis meid kulliks lööma, iga kell meenutama, et oleme õnnesärgis sündinud.