KÕIGE ILUSAM
Kawai Kanjiro (1890-1966) oli Jaapani keraamik, kunstnik, kirjanik ning maarahva käsitöö ja kunsti edendaja. Lugu on pärit tema maja- muuseumi külastusest Kyotos.
Kuigi lootusetu näib, me siiski pääseme. – Kawai Kanjiro
See paik on pälvinud maailma ilusaima linna tiitli. Ja nagu ütles kunstnik Kawai Kanjiro – ilu armastab inimest. Tõepoolest, ilu tahab olla inimese ligi ning selle linna külgetõmbejõud on suur. Liigume ühtlase kolonnina nõlvakust üles, mööda kõige ilusamat kitsast tänavat. Kõik proovime teda kiirelt lugeda, et võimalikult palju osa saada tänava suursugusest mõjust. Me pildistame, osutame, ostleme ja vehime kätega, et kuidagi tükikest krabada, justkui oleks ta hästi minev kaup turuplatsil.
Kõige ilusam tempel, kõige ilusam aed. Ilu on meie ümber, ilma et peaksime kõige vähematki tema nägemiseks tegema. Mõnikord ajame ta küll kogemata oma jalgade kulutatud rajalt minema. Mitte päriselt ära, aga nii maadligi, et näeme oma veikleva silmaga ainult mälestust temast. Ilu ootab ehk ööd, et siis kuuvalgel, kui väravad on lukus tulla vaikselt välja bambussalu vahele sahisema…
Ühe mehe koju jäi aga ilu pärast tema surma elama. Kõik tema tooli käepidemed ja vaasid, pingid ja aknaraamid kõnelevad külastajaga ilu elurõõmsas keeles. Kel on õnne viibida selles kodus, seda saatku ilu alati tema teel ning kandugu mõne sõna või lihtsa liigutusega edasi kõigile keda kohtab. Olgu kauge külalise silmadel meeles teda märgata, kuhu nad ka ei vaataks…
KÄTEGA
Teie majade juures on näha paljut, mida on puudutanud kellegi käed – lillepotid, kivirajad, puutüvest voolitud aiapost, aknaraamiks seotud bambusvõre, uksele kinnitatud lillevanik… Templite ligidal metsas kajavad veel peitlilöögid ajast, mil tahusite välja hiiglaslikke talasid, kivitahvlile nikerdatud püha kuju ümiseb veel kaljunuki viisi, mille saatel ta heledal häälel nähtavale toksiti. Tohutu suur malmist kell kumiseb aastasadade lööke.
Keegi on sidunud iidvana puu ümber punase paela. Kellegi käed on kuhja kokku riisunud lehed. Kellegi lahked käed ulatavad meile kausi teega, just siis kui seda kõige vähem oskame oodata.
Vana naise käed seletavad mõne minutiga oma elatud elu tugevust ja tuhandeid kordi korratud kombeid enne teemajja sisenemist. Need käed jutustavad, kuidas ta seal üha peseb ja peseb väikeste kongus sõrmede vahel puhtamaks oma südant. Oma kaunite kortsuliste kätega ehitab ta kärmelt silla meie ainukordse kohtumise vahele, mõne lihtsa liigutusega loob võlumaailma, milles saame üksteisest aru. Need käed piserdavad vett kuuvalgele ookeanile nii et kogu lahesopp saab helendavaid piisku täis.
HÄÄL
Rännakul Narasse kuulis ta ühest mahajäetud välimusega majast kellegi naise kotomängu ja luuletas sisse astudes
nähes teeveerel
maja mis sobiks nukra
eluasemeks
pidasin hinge kinni
kui kostis koto kõla
– Henjō (u 850), rännakul Narasse*
Tavaline esmaspäev siinsamas, pea tuhat kakssada aastat hiljem. Lahtisest aknast kostub kellegi flöödimängu. Selle heliga oleme õnneks ikka veel harjunud, kuigi kombed on muutunud ja nüüd haarab vahest vaid mõni üksik taolisel hetkel pliiatsi ja paberi järele, et habras hetk surematuks muuta. Lihtsalt – elu on teine. Aga ometi räägite keelt, mille võrseid on luulega heldelt kastetud.
Hämmastav, kuidas rahvast täis restoranis vestlete kõik teineteisega üle laua, ent lärmi pole mingisugust. Te kõnelete tähelepanelikult teist vaadates, sõnu vaevukuuldavalt, äärmise täpsusega üksteiseni kandes, siis naerdes, pilk ainiti teisel. Näen, kuis mõistate teineteise vaikset välja- peetud häält. See aastatuhandete jooksul lihvitud ja poleeritud hääl on see, mis teid peene niidistikuna koos hoiab, mille kaunilt helisevat kõla kaugelttulnu ainult imetleda oskab.
Muutumatuna on püsinud ka jõe hääl, vee vaikne möödumine. Mees peatub hämaral kõnniteeserval, silitab kassi. Me ei mõista teineteise keelt, aga see pole oluline. Kuulame vulinat ja sirisevat ööd, just sedasama, mille saatel rändas kauge munk-luuletaja kord Nara poole.
*Kogust “Täiskuutaeva all”, tlk Rein Raud
JOON
Siin linnas on õpitud tundma joont, peenikest musta joont. Valge paber, tušikivi, pikk pintsel, veetilgutusnõu ja öö. Kujutan ette, kuidas just öö tõi teile erilisi teadmisi musta joone valdamise kohta, öö tõi haruldasi mõtteid, mille peale kallim lausa kilkas lugedes.
Joon seletab inimese mõne tõmbega ära, musta joone on sisse kirjuta- tud ridade, kurdude ja kaardude vahele tema elukäik. Mõni teist istub päev otsa templi jalamil ja kirjutab soovijaile vihikusse templi külastust kinnitava kauni lause. Kõrval on silt, et järjekord on nelikümmend minutit. Inimesed vajavad musta joont valgel, isegi kui nad ei tea miks või mida see tähendab, ometi tuletab see neile midagi meelde või on ilus vaadata. Selgi suur väärtus.
Teine mees istub päev läbi kanalisillal ja joonistab ääretult filigraansete, tundlike, vilunud pliiatsitõmmetega. Kui küsin talt kaardikese kohta siis näen, et mehe silmad on kanali värvi ja käed liiguvad pehmelt nagu vesi.
Keegi kolmas tunneb joont, mille tekitab vari. Kivikestest platsile tõmmatud tuhanded viirud moodustavad triipe, sõõre ja spiraale, need jooned on kõige esimesed, mida inimene tundma õppis – sõrmega liivale.
Peenikese musta joonega kirjutate oma lugu üha edasi, tähelepanu ainiti pintsli otsal – mis kirjas, see kirjas; mis ees, see valge veel.
KIVID
Kyotos asub mitu tuhat templit ja templiaeda. Paljud neist on ka külastamiseks avatud. Zen-budismi templitele iseloomulike kuivaedade keskne element on väikeste kivikestega kaetud väli. Viirgudesse või kuhjadesse riisutud kivid sümboliseerivad vahel mõnd mäge või veekogu. Kuid peamiselt on kiviväljad seotud mõtluse ja meeleharjutusega.
Veel on vara rääkida kividest, arvestades seda, et oleme maal, mille elanikud näivad kivi sügavuti tundvat, viibinud ainult mõned päevad. Aga teisalt, kui keeruline kivi olla võib? Oleme kõik näinud kive, nad ümbritsevad meid, kus me ka ei elaks – nii inimloodud kivimajad ja kiviteed kui looduslikud ei-tea-millal taevast alla sadanud rahnud. Ja siis on veel sellised „kahepeale kivid“ – taevast alla sadanud ja inimese käe järgi asetatud või raiutud. Sedamoodi, et peaaegu ei märkagi. Jämedad kivijändrikud üksteise järel rajaks maas, süvendatud kivikausid, kuhu niriseb mägedest vesi ühe tilga kaupa. Kas võib olla, et see tilk on aastatega uuristanud kivi kausiks? Käsitsi tahutud kivid müüriks, vundamendiks, trepiks. Inimene ja kivi vastakuti – kes raius, kui palju aega ja vaeva võttis, seda pole näha. Ega kivi kõnele. Meie näeme siin ainult seda, kuidas sammal on kasvanud kivi peale. Seegi võtab aega, sellegi algust ega lõppu pole mahti meil tunnistada.
Üle avara välja sirutuvad väikesed kivikesed, mida keegi just täna hommikul käis rehaga viirgu tõmbamas. Kes – seda me ei tea. Aga näeme, kuidas kivikesed temaga koostööd tahtsid teha, näeme inimese ja kivi alatist, ammusest ajast pärit suurt sõprust.
