See väike album on huvilistele saadaval toredas Chado teepoes. Siia Kivid ja Linnud lehele postitan tulevastel kuudel sellesama kogumiku 4-5 loo kaupa. Hääd reisi!
SAATEKS
Igas paigas on huvitav. Ainuüksi see, et saab minema hakata, on huvitav. Parimate vaadete ja kuulsaimate hoonete vahel lasub lihtsa inimese argipäev, mis traageldab meid üksteisega üle ilma lapitekiks kokku. Nõnda võib sooja saada ka siis, kui olla kodust väga kaugel.
Enam kui kolme nädala jooksul reisisime koos kalli kaaslasega ümber Jaapani Sisemere. Kõõlusime pidevalt tuntud radade ja oma väljamõeldud sihtide piirimail. Liikusime bussi, rongi ja praamiga ning võimaluse korral läksime ikka ringiga, et olla lähemal sellele „tavalisele“ elule, millest reisijuhis juttu pole, aga mis väsimatult kõrvaltänavaid kulutab ja nurgatagustes ringi hiilib.
Ning kui juba minna, siis maadeavastajate eeskujul ikka naasta koos lugudega. Iga päev korjasin üles ühe jutukese, pidasin jaapanlikult kinni enesele seatud ühe märkmikulehe pikkusest formaadist ning sekka visandasin vaateid. Olgu see väike kogumik omamoodi binokliks, millega uurida esmakülastaja silme läbi mõnd suure ja salapärase Jaapani nurgakest, mustrilisi lapikesi seal kaugemas tekiservas. Ehk on mõni neist isegi üsna koduse moega.
PIDULIK
Kirjutatud esimesel saabumisel Ōsakasse.
Pidulik. Jah, iga väiksemgi liigutus või tegevus omandab siinmail kergesti pidulikud mõõtmed. Üle tee, ei, mis tee – mõne väikese parklast välja- sõidu eest läbijalutamine etendatakse meile paraadliku suurejoone- lisusega. Valgete kinnaste ja neoonnuiaga uhkes mundris politseihärra peatab kindla žestiga ainsa kaugelt paistva auto ja juhatab meid austusavalduste saatel väljasõidualast turvaliselt üle.
Muuseumi uksest sisenedes kummardame üksteisevõidu turvamehe ja nelja-viie piletimüüjaga, misjärel algab viibete ja žestidega kureeritud jalutuskäik läbi saalide, igal nurgal seismas keegi, kes hoolitseb selle eest, et püsiksime kavas. Poemüüja-abiline eskordib meid pidulikult iseteenin- duskassa juurde, vajutab meie eest nuppe ja saadab kummardades teele. Äärelinna rongijaamas poleerib valgete kinnastega koristaja äärmiselt hoolikalt perrooni kaugemas otsas seina, justkui oleks tarvis valmistuda millekski haruldaselt pidulikuks.
Ülikonnameestest rääkimata. Mida nad seal kõrgetes ja veel kõrgemates klaasmajades ka ei teeks, pidulik on see igal juhul. Vähemasti see tseremoniaalsete mõõtmetega hetk, kui hiliste õhtutundideni ülemusega baaris jõmistamise järel üksteist takso peale saates igale autole kambakesti ja rohkelt järele kummardatakse.
Täna proovisime end toitu otsides tükk aega sobitada siinse pidulikkuse peenelt kalibreeritud mõõdupuule… ja lõpetasime suitsuses, fritüürist raske õhuga nurgataguses lokaalis koos raadiost lõõritava Beyoncé ja neoontuledes kiiskava akvaariumiga.
SILDID
Linnatänav on silte täis. Just niisamuti ka rong, kauplus ja tualettruum. Pinnad kõnelevad möödakäijaga tihtilugu mitmes eri keeles korraga – manitsevad, hoiatavad, juhatavad ja õpetavad hakkama saama.
Laiad punased viirud põrandal hoolitsevad ummikute vältimise eest; rohelised sildid, kaks tükki üksteise all reas meenutavad, et pingid on desinfitseeritud; punased nooled alati ja kõikjal asendavad puuduvat neoonse nuiaga kordnikku, kes sind suunaks, juhul kui sa ei märganud, astuma ühelt lõppenud kõnniteelt teisele.
Linnaruum vadistab meiega pidevalt vanemlikul korrutaval moel, et ära mine sinna või seda ära katsu. Ehk on siis neid ulakussekippujaid omajagu siin nähtud. Või ennetatakse igaks juhuks. Olgu kuidas on, silt on kuningas.
Ma kuulan teie silti, olen viisakas külaline. Kuid siiski üllatab mind sildi võim. Nägin noore teenindaja näos pelglikku tahtmist astuda üle kohvikule hetk tagasi välja pandud „suletud“ sildi keelavast tähisest ja lubada mind kiirelt tualetti. Aga ta ei saanud. Kutsus vahetusevanema. Ka tolle silmis oli hetkeks kahtlus. Siis naeratasid nad soojalt ja kummardasid. Ning juhatasid mu mitmesaja meetri kaugusele avalikku käimlasse. Õnneks jõudsin lugeda nende nägudest, et nad oleksid tahtnud mind lubada, küllap oleksid seda teinudki, kui silti poleks olnud ees. Aga nad ei saanud, sest silt on kuningas.
PALJU
Teid on palju, väga palju. Olete ehitanud mõnekümne aastaga üles tõelise maailmalinna, klaas- ja betoonhiiglase, kust väljapääsud näivad neoonsiltide ja röökivate mängumasinatega lihtsalt kinnitaotud olevat. Olete nõnda paljukesi siin linnadžunglis koos, ometi hoiate omaette. Peidate kardinate taha oma õhtused jutud ja naerud, kaubamaja viienda korruse tagumisse nurka oma räpased ihad, mänguautomaatide uimastavasse plinkimisse oma päevamured ja rongide „ainult naised“ vagunisse kõheduse teise ees. Peidate paljut ja lasete välja paista, muidugi rohkete kummarduste saatel, viimse detailini lihvitud külalislahkusel seal, kus oleme oodatud. Ja mida muud meil tahta? Mingis mõttes pole see ju vähimalgi määral meie mure, et nii palju meeletut, vilkuvat, röökivat ja arulagedat teie tagatubades toimub. Olen kindel, et seal leiab aset ka sama palju hoolivat ja hella. Kuis siis muidu, inimesed oleme ju kõik. Lihtsalt teid on nõnda palju.
UKSED
Avatud uste ees on kardinad. Sinna taha me ei näe. Ainult harva, väga vilksamisi võib silmata kellegi askeldavaid jalgu või letile nõjatuvat kogu. Uste ees on kivist kauss veega, et ruumi ei sisenetaks oma sureliku ihu ja meele mustusega. Kausi kõrval on alati ilus lill. Usteni viivad kivist rajad, mis algavad otse kõnniteeservalt – üks kivike meelitab astuma ja järgmine näib tõredalt kutsumata jalakest põrnitsevat.
Suletud uksed on väga ilusad, aga ma pole näinud ühtegi neist avatavat. Kuid mis olekski mul sinna asja? Paljude uste kohale on seotud kuivatatud taimekimbud. Mõnikord võib näha kitsal tänaval kõrvuti reas nii palju põletatud tumedast puidust, ronitaimedega ääristatud madalaid ukse- lobudikke, et raske on kujutleda kedagi igapäevaselt neist sisse-välja käimas. Nad on sedasi juba niigi täiuslikud, isegi oma ukse rolli täitmata. Mõnikord on uks pimeda tänava lõpus ainus mahedalt valgustatud koht, õrnalt ja väärikalt oma olemasolu teadustamas. Ometi suletud. Mulle on sellest tegelikult küll, las ma vaatan teid eemalt.
* Kaunid fotod raamatukesest tegi kallis Helena Hanso.