Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Muld oli su koduks enne oma ajaarvamist ning saab su koduks pärast kõiki neid paljusid elusid. Umbra, sienna ja ooker – esimesed mullad, millele andsime nime. Esimesed tükid maapinnast, millega hakkasime üles joonistama seda, kes meid jahib. Ning ka seda, kelle ise kätte saime. Ja kõike seda, mille inimesed hiljem muude värvide ja sõnade vastu vahetasid ja mida nad tasapisi enam lugeda ei oska. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa peagi jälle saama.
Mulla all on meil pidulik võimalus saada üheks kümneid tuhandeid aastaid vana savinaise kujuga, ilmvõimatuna kõrgunud astmikpüramiidi esimese astme ja ohvrikivi püha asemega. Mulla all avanevad ammu unustatud käsikirjad kui peo peale, seal võivad tuhande aastase puu juured rääkida nii pikki muinasjutte, et sa seitse korda vahepeal pead muudkui üles tõusma ja maha langema, üles tõusma ja jälle mulla alla vajuma. Seal, jändrike juurikate vahel, elab ka sinu maapealse toidu saladus. Võid näha viljapea kasvamise unenägu ja maisitõlviku valgel vestelda mungubadega nende maa-alusest mungaelust. Seal pääsed lähedale ka oma südame päritolumaale, sest tõepoolest, temagi on tehtud sellest samast mullast ja kividest, voolitud välja külmuva ja sulava maapinna sügavikust. Võid muidugi imestada, nüüd mulla all olles, et süda nii lihtsat keelt rääkis. Muudkui otsisid ja tuuseldasid ringi seal ülal, püüdsid leida kedagi või midagi, mis tõlgiks sulle seda segaselt sonivat tuksujat ega leidnudki. Või siiski?
Muld sinu kätel tuletab meelde, et sa pole temast kunagi kuigi kaugele läinud, isegi kui proovid säilida väga puhas. Su käed mäletavad mulda paremini kui arvata oskad, nii pikka suguvõsaliini vee ja seebiga maha ei pese. Kõik need käed, mis mullaga üles on joonistanud selle, mida näevad ja mis mulda on pistnud seemne, tervitavad sind soojalt iga kord kui maapinda puudutad.
Õpi armastama seda maad, mille peal laenuks antud kingi kannad. Lükka mõnikord oma tallad vastu maapinda, las nad lähevad mullaseks. Ka jalgade kaudu võib meenuda midagi ammusest ajast, kui olid ainult savikuju moodi, mida tumedad käed lugematuid elusid tagasi voolisid. Seal, niiske, äsjavalminud kujuna seistes, aimamata, et elad veel tuhandeid ja tuhandeid aastaid, olid siiski juba kangesti enese nägu. Või minu nägu. Või ka üsna tema nägu. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa kord jälle saama.
Pruunkaru, pruunselg-põõsalind ja pruun lõikhein nõustuvad, et pruuni sees on peidus kõik värvid korraga. Tõmban sõrmega mööda vahkjat männikoort alla maani välja ja siis mööda maad oma jalgadeni, sealt teisipidi jälle üles. Nagu kaks puud vastakuti, saame oma toidu ja kodupaiga maa alt. Sealt antakse meile aastaid, et korda saata natuke head – siin üleval, maa peal. Paitan su ilusaid viljakarva juukseid, need on väga minu omade sarnased – ju oleme ühe maa lapsed.