Valge päralt on maailm. Teda ülistab usk, kummardab eksinu, palub väeti. Valgete linade vahele heidavad armastajad, valge lina tõmmatakse üle kadunukese pale. Valgest munast koorub lind ja valgest lehest sünnib raamat. Valge alustab meie päeva. Õnneks on hommik, mõtleme. Ka viletsaimale meie seast jõuab pärast mustavat ööd kätte päev. Me tunneme päeva, tema rütmi ja nõudmisi, mida ummisjalu täitma ruttame. Päev on selge, annab meile toimimiseks igal nurgal vihjeid, nügib meid edasi. Päevavalgel hoiame oma paremat poolt, seda, mis valgust kannatab.
Valge on valmis, ta seisab silmad pärani ja kõrvad kuuldel. Tema pehme ja emalik loomus võimaldab meil tunda end ärgates puhanumalt, ta jagab lahke käega uusi algusi. Valge kannab lootusrikkalt edasi meie põlve, ta lubab parimat võimalikku, ta usub jäägitult meie headusesse. Ent kui valge jääb üksi, siis ei paista ta enam hästi välja. Omaette valge muutub ajapikku arglikuks taustaks, ülemäära suur hool kahvatub. Liiga palju valget, liiga puhas, liiga valmis väsitab inimese ära. Kui kogu aeg on midagi algamas, aga kunagi päriselt peale ei hakka, kui mingi meie jaoks valmis pandud seiklus alatasa edasi lükkub, võib see kaasa tuua nukrameelsuse ja rahutuse. Valge vajab enda kõrvale teisi värve, lõkerdavaid mängukaaslasi, ainult siis saab ta oma heledat mõju kiirata. Kui valgesse suhtuda temale omase mõõdukuse ja lihtsusega, siis töötab ta meile kaasa, siis maalib ta meie laineharjale vahu ja põsesarnale keskpäevapäikese viiru.
Valge on võimalus. Kui jätame selle kasutamata, siis tuleb uus. Valge hoolitseb meie ja me kõhkleva meele eest emalikult ja hellalt – alati annab ta uue võimaluse, alati poetab taskusse õnnetoova kastani. Meie inimliku aja mõõt käib ikka valgetpidi. Valged paberid, tühjad lõuendid, nootideta noodikirjad ja pitsilised pulmakleidid lendavad hommikuse tõmbetuulega sisse me lahtilöönud aknast ja see on meie endi kätes, mida selle kena uue päeva segadusega nüüd pihta hakata. Kas koristada paberid, rivistada lõuendid seina äärde ja riputada kleidid varna või asuda siira lapsiku teadmatuse ja uudishimuga seekord teise nurga alt vastu oma paljukardetud korralagedusele. Valge annab meile ohtralt võimalusi. Kas me neid ka kasutada märkame, on suuresti meie endi kätes.
Ja kui ei märganud, ka selle saame valges andeks. Nii kaua, kuni tuleb hommik, on meil valge näol hell ja abistav kaaslane, kes eilsest suuremat ei mäleta, kes homsetki näinud pole ja kes toetab meid selles, mida tegema peame. Valges näeme märke ja tunneme ära, kas oleme õigel teel.
Valgejänes, valgeselg kirjurähn ja valgepea merikotkas kinnitavad, et valget saame tundma nii või teisiti. Iga inimene on siin vaid seetõttu, et keegi on kunagi olnud temaga hea. Iga inimese teele satub keegi, kes on talle hele. Üks hea inimene meie elus, üks valge ingel ammuses taevas, üks valge täht pea kohal keset pilvist talvepimedust. Kõik muu on pealekauba. Valgeks hakkab minema – nii tean, et mul on veel üks võimalus.