Mustaga algab ja lõpeb etendus. Aga algust ei mäleta me enam niikuinii ning lõpuni on veel liiga pikk maa minna. Miks mõelda sünkjast saadikust, miks vaevata närve pilkase metsateega? Meil on kõik võimalused, et musta unustada. Võõpame maailma valgemaks ja värvilisemaks, keerame raadio valjemaks, paneme kõik tuled põlema. Aga must on ikka siinsamas, otse mu laual lebava käe all, pliiatsi all, laua all. Must ei lase meid silmist.
Selle, mis on hirmus ja nähtamatu, tõmban mustaga maha ja jätan lehele heleda mõtte. Loen üle ja üle neid valgena paistnud sõnu, kuid miski siin päriselt ei klapi. Kes kirjutas mustaga selle valguse ülistuslaulu? Istun vaikselt, ei pane lampi põlema, vaatan kuidas pime tasapisi tuppa hiilib. Õige aeglaselt hakkavad tumedad sõnad valgel paberil tuhmuma. Täpsete sujuvate liigutustega laotab pime end üle toa ja hakkab hääletult ümisema lugusid vanadest aegadest. Sõnad paberil muudavad kuju, tähed vahetavad kohti, mina seda ei näe, ainult kuulen sahinat. Jutt hakkab vaikselt paika loksuma.
Must on õiglane kuningas, kes pole siin selleks, et meid ära hirmutada. Ta on tulnud, et peaksime meeles algust ja lõppu, ta on tulnud jagama varju. See kõrgest soost saadik püsib me ligi ka kõige heledamal päeval, võtab oma õiglase osa me õnnelikemaist tundidest, seisab vapra rüütlina otse me seljataga ka siis, kui rambivalguses imet kuulutame. Ta on varjude valitseja, kes joonistab välja meie naerukurde ja murekortse, istutab raske kivi maapinnale ja paneb kerge tüdruku heledal rannal jooksma. Musta sisse on kirjutatud raskuse saladus. Kui kõiketeadev vaim imbub must minu tuppa. Sulgen oma pimedad silmad ja mu väike laugudetagune must on siinsamas. Selles isiklikus tagatoas on peidus mu päritolu täpne maakaart. Vaid seal saab tekkida unustus. Seal võin näha kõiki neid teisi võimalusi.
Tänu mustale saime üles tähendada kõige esimese sõna. Tänu mustale saame kirja panna veel palju sõnu. Musta ligi lastes võime tasapisi õppida unenägude ja instinktide rägastikus näpuga järge ajades veerima oma olemise salajast allteksti, nähtamatut kiilkirja, mis meid juhatab just siia- ning mitte sinnapoole, tõukab otsustama just nii ja mitte naa.
Musträstas, must kass, mustkunstnik ja tint kinnitavad, et must hoiab koos meie värvilist pilti. Must näitab meile piire. Kirjutada peenikese musta joonega oma lugu üha edasi, algusest lõpuni – seda palub must meil teha. Näen sinu silmaterade mustas enda peegeldust, nii tean, et oleme osa teineteise loost.