Me tunneme väga suurt halli. Ka päeval nagu täna on ta meiega, laotub üle me peade ja paksu vatina topib kinni kõik praod, kust sina sisse võiks pääseda. Tunneme oma halli kaugelt ära, just nii palju musta ja valget, just nii madal rõhk. Ei ole abi ka akendest ja ustest, kardinatest, soojast kaminast ja pehmest vaibast – see vormitu tumm udu leiab oma sissepääsu ka kõige peenema kanga kiudude vahelt, satiin ja gobelään on talle vaid rõõmuks. Ka võõral maal, varem või hiljem, leidub mõni hulkuv hall, kes ootamatult ühel pärlina paistnud päeva peal jalgu kõlgutab ja tuttava viipega tervitab. Läksin ju minema, loobusin sinust, mida sa veel tahad? Painajalik, igav, undav värvitu, kuidas võisid mulle järele tulla? Tema aga teeb seepeale endale vaid mugavama äraolemise, kutsub omasuguseid juurdegi ning kihistab mu küsimuse peale naeru. Hea küll, mis mul muud üle jääb, kui temast mõelda, talle päranisilmi vastu vahtida ja püüda ära arvata ta pärisnime, ehk siis jääb mulle alles miski, millest tegelikult hoolin.
Peagi sai selgeks, et hall, nagu meie teda tunneme, ei ole pahatahtlik. Ta on lihtsalt uljaspea, kes kõikjale end topib, pruut igas pulmas, igal matusel kadunuke. See, et teda meie linnas, taevas ja argipäevas nõnda palju on, annab hulgaliselt aega ja võimalusi teda tundma õppida. Halliga sõbraks saamine tähendab aja juurde võitmist. Vagur vanake, nii rahulik ja tuim kui ta ka näida võib, on olemuselt trikster. Ta laiutab meie päevade peale, külvab rahutust ja uima, igavust ja tülpi ning jääb siis kassi kombel põõsa alla kükitama ja vaatama, mida seepeale teeme. Kui pelgame halli ja proovime temast kaugeneda, siis tuleb ta lähemale. Kui proovime temast mitte välja teha, oma tähelepanu suunata täis- ja põhivärvidele, siis jääme poolest elust ilma. Hallil pole kahju võtta, ta ei vastuta meie eest, ei taha meilt midagi. Ta võib meid kerge vaevaga unele suigutada ja ise rahuliku südamega edasi elada. Kui aga laseme halli ligi ja keeldume arvamast, et ta täna sama on, mis oli eile, siis võtab tuhakarva rüü alla peitunud mängumees tuurid üles ja tervitab elevusega söakat vastast. Kõik need ühtviisi reas olnud hiirekarva päevad võivad sedaviisi saada nii mõnekski heaks võimaluseks. Halli kodustades, temaga kahekõnesse ja kullimängu astudes võid ühtäkki enda kõrvalt leida iseloomuka, vaimuka ja truu sõbra. Hall ei ole halb ega ole meile kunagi halba tahtnud. Tema ainus soov on olnud meid natuke tögada ja vaadata siis, kas saime aru.
Hallvares, hallhaigur, hallhüljes ja halljänes noogutavad kui ühest peast, et hall on nende lahutamatu osa. Mis muud jääb üle ka hallipäisel inimesel teha, kui takkajärgi tõdeda, et oli jah toda halli argipäeva, vaat et kõige rohkem selles elukeses. Ega ei mäletagi kõiki neid ridamisi veerenud päevi. Meil, inimestel, on hea võimalus elada lähedalt koos halliga. Kui teeme teda märkama, võib tema pehme udusuletekk soojagi anda, kui proovime pääseda, jääme käputäie kirgaste kildudega ja imestame hiljem, kuhu küll kõik see aeg võis kaduda.
Hall on tundlik trikimees ja laia haardega visionäär, kes annab meile heldelt võimalusi hakata end oma argipäevas mugavamalt tundma. Selline on hall minu silmis.