KIVID JA LINNUD

  • Vaevalt valge

    Puud võivad olla mistahes värvi. Vaprate rüütlitena seisavad mu hoovi peal ja ristivad end kelleks aga soovivad. Sinised puud, punased puud, roosad ja rohelised puud. Juba peavad nad aga loovutama oma kirka tüve hämarusele, mis röövlina hoovi nurkipidi neile lähemale hiilib. Ja ülalt laskub salakuulajana  kaela valge taevas. Vaevalt küll, et valge võidab, raske uskuda, et keskpäevaöö koost laguneb. Suur valge vanamees kallab end laiade viirgudena alla, aga pisikesed pimedusepoisid on nii vilkad, et ei jää mulgi muud teha, kui neile kuulekalt teed anda. Vaevalt valge peale jääb.

  • Kui sajab lund

    Kui sajab lund, pean meenutama, mis jääb selle alla. Mitte, et lumi olemata võiks olla, aga temast on raskem läbi näha. Nüüd on mu aed nagu kaardimäng, kus tagurpidi pööratud piltide seast peab pimesi üles leidma õiged paarid. Kas siin ja siin kasvavad jändrikud ploomipuud? Vist küll, õige. Kas aialipid kumavad roosat? Ilmselt jah. Kas õhtupäike sirutab nende tagant oma pikad külmad käed lootusrikaste pilkude poole? Ei, vale, täna mitte. Sedasi aimamisi kompan läbi oma tuttava õue. Kui midagi meenutab muru, siis saagu nii. Kui kitsaks muutunud kasevõrades välgatab silmanurgast lillat, siis ei pea mind kaua veenma. Kui sajab lund, võin sama hästi ka kõik välja mõelda. Panen paari vareste valitseda sinakasrohelised männiladvad ja naabri akende kuma. Kollakashallika taeva ja hõredad hanged. Nii saan mängu jätkata, sest juba ei mäletaks ma õigeid paare. Nii kui ühe kaardi tõstan, on teine juba muutnud kohta. Kui sajab lund, saab mängust teine mäng ja vanast hoovist tuliuus.

  • Viimnepäev

    See oli aasta viimane päev, kui meid õnnistati pimestava ultramariiniga. Sellist sinist polnud ammu nähtud. See oli kui katedraalivaikuse- ja hämarusega harjunu astuks tagasi tänavale. Kogu maailma kirkus lööb seal, otse pühakoja ukse ees, silmist pimedaks. Sinise taeva ja päikese pealesööst paneb kaugelt maalt tulnu käsipidi taskust kaarti otsima. Suure vaikuse ja halastamatult mürgeldava linna vaheline murdejoon on õhuke ja mure. Siinpool oled harjunud hakkama saama, ent nüüd näib raske valgusega kohaneda. Sealpool, kolm sammu ja kolmsada aastat tagasi, kohtasid üht rahutuvi, kes nii mahedalt sulle kudrutas ja lubas viimaks kohale viia kirja selle palvega, mida ammu salamisi lausunud oled. Suur vaikus tähendab vist jaatust.
    See oli aasta viimane päev, kui meile korraks kaela langes kogu ilmaliku maailma pidulik ultramariinne päispäev. Palun väga, tulge kõik, sest kõik on teile valmis pandud.

  • Värviraamat – hall

    Me tunneme väga suurt halli. Ka päeval nagu täna on ta meiega, laotub üle peade ja paksu vatina topib kinni kõik praod, kust sina sisse võiks pääseda. Tunneme oma halli kaugelt ära, just nii palju musta ja valget, just nii madal rõhk. Ei ole abi ka akendest ja ustest, kardinatest, soojast kaminast või pehmest vaibast – see vormitu tumm udu leiab oma sissepääsu ka kõige peenema kanga kiudude vahelt, satiin ja gobelään on talle vaid rõõmuks. Ka kaugel võõral maal, varem või hiljem, leidub mõni hulkuv hall, kes ootamatult ühel pärlina paistnud päeva peal jalgu kõlgutab ja tuttava viipega tervitab. Mõelda – läksin ju minema, loobusin sinust, mida veel tahad? Painajalik, igav, undav värvitu, kuidas võisid mulle järele tulla? Tema aga teeb seepeale endale vaid mugavama äraolemise, kutsub omasuguseid juurdegi ning kihistab mu küsimuse peale naeru. Hea küll, mis mul muud üle jääb, kui temast mõelda, talle päranisilmi vastu vahtida ja püüda ära arvata ta nime, ehk siis jääb mulle alles miski, millest päriselt hoolin.

    Loe edasi…

  • Värviraamat – valge

    Valge päralt on maailm. Teda ülistab usk, kummardab eksinu, palub väeti. Valgete linade vahele heidavad armastajad, valge lina tõmmatakse üle kadunukese pale. Valgest munast koorub lind ja valgest lehest sünnib raamat. Valge alustab päeva. Õnneks on hommik, mõtleme. Ka viletsaimale meie seast jõuab pärast mustavat ööd kätte päev. Me tunneme päeva, tema rütmi ja nõudmisi peast. Päev on selge, annab meile hakkamasaamiseks vihjeid, nügib meid edasi. Päevavalgel hoiame oma paremat poolt, seda, mis valgust kannatab.

    Loe edasi…

  • Värviraamat – must

    Mustaga algab ja lõpeb etendus. Aga algust ei mäleta me enam niikuinii ning lõpuni on veel liiga pikk maa minna. Miks mõelda sünkjast saadikust, miks vaevata närve pilkase metsateega? Meil on kõik võimalused, et musta unustada. Võõpame maailma valgemaks ja värvilisemaks, keerame raadio valjemaks, paneme kõik tuled põlema. Aga must on ikka siinsamas, otse mu laual lebava käe all, pliiatsi all, laua all. Must ei lase meid silmist.

    Selle, mis on hirmus ja nähtamatu, tõmban mustaga maha ja jätan lehele heleda mõtte. Loen üle ja üle neid valgena paistnud sõnu, kuid miski siin päriselt ei klapi. Kes kirjutas mustaga selle valguse ülistuslaulu? Istun vaikselt, ei pane lampi põlema, vaatan kuidas pime tasapisi tuppa hiilib. Õige aeglaselt hakkavad tumedad sõnad valgel paberil tuhmuma. Täpsete sujuvate liigutustega laotab pime end üle toa ja hakkab hääletult ümisema lugusid vanadest aegadest. Sõnad paberil muudavad kuju, tähed vahetavad kohti, mina seda ei näe, ainult kuulen sahinat. Jutt hakkab vaikselt paika loksuma.

    Loe edasi…