KIVID JA LINNUD

  • Luulekimp. Tuhande võimaluse parv

    Juhuse hool

    Meid jätsid juhuse hooleks
    kaks kõõrdsilmset võõramaa last
    me paadi saagisid pooleks
    läks põhja kogutud last

    Nüüd hulbime avamerel
    uhkelt otsatu ookeani suunas
    me kõhna ja tumedat kere
    ei mereloomadki seedida suuda

    Ja juhus va hunnitu kapten
    meid kratist pardale sikutab
    “Neile lastele kanu tapke!”
    vaid hüüab ja juba ta pikutab

    Ning rool keerleb siia ja sinna
    keset juhuse vahutavvett
    meil pole siit kuhugi minna
    meid uinutab meelepett

    Kui ka sel koletul kambal
    meid õnnestuks kaugele viia
    siis vähemalt ühe kuldhamba
    suveniiriks neil palun mul müüa

     

     

    Kolmekümne päevaga ümber maailma

    Sa kutsusid mu kaasa ja sellest piisas
    nii sai alguse maadeavastajate värske põlv
    läksime pagasita
    sest kõikjal kuhu satud
    on keegi juba ees
    kõikjal on midagi süüa ja vaadata
    kuhugi magama heita

    Sa kutsusid mu kaasa ja sellest piisas
    nii saime minna mööda ilmsüüta randa
    ja huigetest kajavat metsa
    näha kannibalide puretud päid
    kilavaid silmi mis teavad teed
    kõrvu mis tunnevad vihma
    punaseks värvunud suid
    ja tugevaid läikivaid õlavarsi
    käsi mis on harjunud hakkama saama

    Nägime ka lõpmatust
    algust
    ja hiiglasuurt haigutavat keskpaika

    Sa kutsusid mu kaasa
    et tõmmata oma nähtamatud jooned kaardile
    et seada kogu lootus võimatunanäivale
    ja uskuda oma silmi
    kasvatasid mu kolmekümne päevaga
    maailmakõlbulikuks
    õpetasid järgnema vaevukuuldavale kumedale taktile
    mis meie kurssi hoidis
    õpetasid mis keeles räägib hea süda
    ja näitasid et teda leidub igal pool

    Sa kutsusid mu kaasa maailma muutma
    see ei ole raske ütlesid
    tuleb olla tähelepanelik
    ja kuigi olud minekuks ei olnud soodsad
    kuigi ma olin liiga noor
    ja kumbki ei teadnud mis saab pärast
    siis läksime ikkagi
    sinu järel
    kolmekümne päevaga ümber maailma

    Loe edasi…

  • Luulekimp. Natukene laenan tema julgust

    Ma kohtan tiigrit keset kasemetsa
    keset sulamärga kevadkuud
    ta seisab seal ja vahib mulle otsa
    mõlemad on vait ei paota suud

    Kui kohtan tiigrit ei ma sõbruneda püüa
    ma siiski inimene tema metsik loom
    vaid kerge vaevaga võib mind ta ära süüa
    on väga võimekas ta teravhambne koon

    Kui kohtan tiigrit keset kaski
    saan vanemaks ta ainitisest pilgust
    vean ette oma tiigrimaski
    nii natukene laenan tema julgust

    Ja tema triipe jäljendades tõmban
    üle keha mustad viirud
    nii inimjalgadega tiigriks kõlban
    teen kaasikus veel mõned tiirud

    Et kui siis keset linnadžunglit
    ma kohtun mõne apla kiskjaga
    oma maskiga teen talle tiigritrianglit
    ära peletan ta kasevitsaga

     

    *

    Kui sõdalane seisan sinu selja taga
    ja igaks juhuks hoian mõõka
    oled minutagi noor ja vaba
    tead mis puuga ennast mõõta

    Seal seisan oma nähtamatuses
    ja eemale pean piirivalve kombel
    need kes sinu elusähvatuses
    lõhatavad oma kirkaid pomme

    Ja ennekõike hoian silma peal
    su väiksel ennastunustaval lapsenäol
    ma vaevu mäletan mis tema teab
    öö läbi lasen kukkuda ta õnnekäol

    Loe edasi…

  • Luulekimp. Oleme sulanud välja

    Ülestõusmispühad

    I

    Suur ime on sündinud –
    nüüd võib öelda
    et enamik meist elas üle
    ka selle talve
    oleme sulanud välja
    Kuid miks vaatad üles taevasse?
    Kas kuuled midagi?
    Jah need on laglede heledad kõhud
    mis üle me peade õõtsuvad
    taevas on kevadlindude kisa
    päike loojub merre
    õhk on põlengukarva
    kui kissitan silmi ja uurin
    siis mõnikord harva
    näen taevas ka meie isa
    ta istub seal latvade vahel
    ja lahkesti alla naeratab
    sellest kevadest saati just nii meil kahel
    suur sula on suurema vaevata

     

     

    Ma ei päri seda mõisa

    Seal nad seisavad – laial paraadtrepil
    marmorist veevalajanaiste ja lõvipeade vahel
    nad kuulavad vaikides linde
    pilgud tõstetud, kaelad õieli, suud kergelt naeratamas
    loojangujärgsed astmed on veel heledad
    ent mets, mille kandadel seisan, juba tume
    nad märkavad mind ja hakkavad viipama
    ei, see pole kutse, nad annavad mõista, et läheksin
    ja kõik mis nad olid elus – kui erinevad ja kenad
    nad surmas enam mitte ei ole
    ja see mõis, nende ootuspärane kodu
    on nad viimaks trepile lubanud
    see pole julgustus
    vaid jumalagajätt
    ma ei päri seda mõisa
    ja üks puudutab õrnalt teise õlga
    kui kaugel hakkab kukkuma kägu

    Loe edasi…

  • Õhtupäike

    Hoov on juba hämar, aga kuskil kõrgemal, kauges kättesaamatus paigas, teeb päev veel mõned tiirud. Aed, mida tunned nii hästi, muutub nüüd iga minutiga – kord paistab valgus siit, siis juba kaob, nüüd ilmub hoopis seal. Valgus on hea. Ta on selge ja sirge, arusaadav ja lahke. Aga need tumedamad kohad su hoovis, justkui alles nägid, et mis seal oli, aga nüüd pole enam päris kindel. Need hämarused, hääletult laskuvad silmamoonutajad, võtavad täpsete ja sujuvate liigutustega tasapisi päeva üle. Õhtupäike on veel kaselatvades, nii mäletad, mida valges nägid. Pimeduse saabumine teritab kõrvad ja öö, mis alles võimatuna näis, paneb südame kiiremini lööma. Veel on õhtupäike su tuttava hoovi kohal ja annab heldelt aega end pimeduse saabumiseks valmis seada. Ja kase kuldsed silmad vaatavad põnevusega pealt, mida nüüd ette võtad.

  • Pesupäev

    Aias kuivab puhas pesu. Pluusid vehivad varrukaid mistahes suunas. Mõneks tunniks on nad vabad kappidest ja inimeste käsutavatest kätest – neist lähedastest, kahtlevatest, palavatest ja kangetest kätest. Vaikivate kaaslastena saatsid nad inimest ühel neist päevist, mida ta ei mäleta; ühel neist päevist, mis ta sirgjoonelise elu pea peale pööras; ka ühel neist, mis pani teda tundma end väärtuslikuna. Mõnel päeval oli kahe inimese kaaslaseks ainult lina. Temagi saab nüüd tuules oma purje pingutada ja unistada kaugetest maadest. Tuul paiskab laiali kehade lõhna ja õrnal häälel sosistatud sõnad. Mööda aeda jooksevad ringi rõivaid vaevanud mõtted. Õnneks on pesupäev, nii saame jälle natukene puhtamaks.

  • Naabri aed

    Siin- ja sealpool sammaldunud halli planku
    laiub linnuriigi rikas valdus
    käib minu murul üleaedseid salku
    on kõrgelt üle inimese linnumaade haldus*

    Näen oma hoovist üsna selgelt naabri poolele. Seal punetab pihlakas ja õitseb mühinaga sügisaster. Me vahele jääb piir ja üle minna pole kombeks. Imetleda pihlamarju kaugelt, kuulata varest teise kuuse otsast. Kõikjale, kuhu minna ei tohi, viivad mind aga ikkagi mu silmad. Nende teid ei takista keegi, nende minekuid ei piira sirge joon. Kodustan nii võõraid viljapuid ja akendest avanevaid hunnituid vaateid, laste kilkavaid mänge ja truult peremeest ootavaid koeri. Tänu silmadele avardub mu aiamaa nagu lõputult kauge stepp – kõik, kuhu pilgu viin, saab omaks. Nii saan käia minemata, nii saan elada elusid, mis poleks muidu võimalikuks saanud.

    Loe edasi…