See lugu on kirjutatud Eduard Vilde 160. sünniaastapäeva puhul korraldatud reisikirjade võistlusele. Sestap on see mälestus just niisugune ning pole enam kedagi, kes võiks kindlalt väita, et see kõik just päris täpselt nii ei olnudki.
Veedan oma viimase õhtu Katmandus kohalikus hämaras lokaalis. Üks vaba laud leidub ukse kõrval, võtan istet, tellin Tiibeti supi ja piimaga tee. Mulle jääb kohe silma kõrvallaudkond, kes on koondunud kellegi tundmatu, ülikonda riietunud uhkete vuntsidega välismaise härra ümber. Õhtueinet oodates jään pealt kuulama, mida too oma andunud publikule kõneleb. Peagi selgub, et tegu on kirjamehega, kes palju ilmas ringi rännanud ning oma seiklustest nüüd siinsetele huvilistele pajatab. Tõepoolest, keskmine nepaallane pole iial oma riigist lahkunud ning just Euroopa tundub neile kui eldoraado. Kõneosavalt ja kaasahaaravalt jutustab härra nii Vene raudtee jänesevedudest, Pariisi elegantselt lohakatest preilidest, Itaalia talumatult kangetest sigaritest, Ameerika kõhedusttekitavast hallusest, Konstantinoopoli jõhkratest saunatavadest, kui ka ühe kauge väikese paiga pimedatest talvedest, kuhu ta ikka pärast rännakuid kirjutama naaseb. Olen võlutud, kuidas härra eimillegagi, pelgalt nähtamatute sõnadega, maalib niivõrd elavaid ja liikuvaid pilte. Mõne aja pärast hakkab seltskond laiali valguma ning kui härra tõuseb, et minekule seada, teen sõbralikult tutvust ja palun tal hetkeks minu lauda istet võtta. Tunnistan, et kuulasin tema pajatusi pealt ning tänan jutustuse eest. Tuleb välja, et härra on just nüüdsama Katmandusse saabunud ning plaanib siin veeta mõne nädala. Kuuldes, et täna on minu reisi viimane õhtu, hakkab ta uurima kohaliku elu ja kombestiku kohta. Pärib kõiksugu praktilisi asju ning jääb siis mõtlikult vait. Ühtäkki küsib ta, et millist Nepaali ma õieti tunnen. Seepeale jutustan talle järgmise loo:
Kõik teed keeravad Nepaalis ja viivad ringiga sinna, kuhu päris täpselt minna ei mõelnud. Seisan ülevoolavalt tiheda ja kaootilise liiklusega teeäärse kraavi serval ja püüan tabada õiget bussi möödumas. Päike lõõskab lagipähe, mõned takused koerad ukerdavad mu jalge ees ja asuvad stoilise rahuga ületama tänavat. Rollerid, autod, jalgrattad, inimesed, kitsed, lehmad ja veokid valguvad mu ees ühtlase, tolmu ja lakkamatut signaalitamist üleskeerutava kolonnina muudkui edasi. Mööda vurab roller, aeglustab minu kõrval sõitu ja keegi hõikab kiivri alt: „ Hello, madam, which country?“. Naeratan lihtsalt vastuseks, sest tõepoolest, mis maa see on, mis on nii vastupidine sellele, kust pärit olen – kindla korra, toimivate plaanide, sihipäraste tegude ja sirgete teede maa. Proovin säilitada oma soovi üldse kuhugi sõita ja samal ajal jälgida, et edasi lonkides ja bussi poole kiigates peadpidi elektrijuhtmetesse ei takerduks, sest need varesepesad kõlguvad siin ähvardavalt madalal. Näen eemalt, kuidas üks buss tõmbab teeservale lähemale ja aeglustab. Seal ma teda kohtangi.
Varastes kahekümnendates noormees kõlgub sõitva bussi lahtisest uksest välja ja hüüab treenitud rütmikal häälel liini põhiliste peatuste nimesid. Arvan kuulvat oma sihtpaika, astun söakalt ligi ning kordan talle küsival toonil kohanime. Seepeale noormees nõksatab pead küljele ja virutab lahtise käega kõlava löögi bussi ukseplekile, mis on juhile seismajäämise ja mulle pealeronimise märguandeks. Kaks lööki ning sõit võib alata.
Noormehe tumedatest kuraasi täis silmadest välguks justkui vastu mu oma mõtted – miks peaks bussisõit tähendama igavat sirgel maanteel tukkumist, kui see saab olla midagi palju lustakamat? Palun väga, oled astunud tõelise lõbusõidu pardale! Jään esialgu küll veidi nõutult ringi vaatama, sest ühtegi vaba kohta ei paista ja buss on juba kohalt võtnud. Pole mingit probleemi, kohe tekitame koha! Mustkunstniku osavusega teeb noormees oma vilunud triki ja võluväel on uuele reisilisele tekitatud platsike kušetilaadsel alusel juhi kõrval. Tõmmake jalad nüüd kenasti enda istumise alla kokku, koogutage selg ees vapralt sõidu lõpuni, teie pagas on juba hoolsalt heidetud bussi tagumisse otsa ning ei mingit muret! Laest ripuvad alla kõiksugu erksavärvilised kuljused, narmad, kardinaribad ja kellukesed, bussijuhi rool on ületõmmatud uhke neoonkollase fliisi ja volangidega ning kogu armatuurlaud on jumalakujukeste ja neile pühendatud lillede all lookas. Eks nende käes püsi ju tervelt kohalejõudmise saatus.
Aga vaieldamatult on kogu sõidu süda ja hing meie töökas ja toimekas reisisaatja. Ühes käes sularahapatakas, millesse ta vaba voli järgi piletiraha kasseerib, viipab teisega muudkui uusi reisijaid sõiduga liituma. Ning see, et buss on juba ääreni täis tuubitud, pole mingi takistus, sest masina piiride laiendamise kunst on tal käpas ning mida rohkem inimesi, seda lõbusam sõit! Nooruki ülesandeks on muuhulgas ka naerutavate kommentaaridega seltskonna tuju üleval hoida ning mängida kogu reisi vältel bussiraadiost parimaid kohalikke rahva- ja popmuusika hitte, kindlasti nii valjult, et sul ei jätkuks mahti muretseda akna all laiuva kuristikuserva pärast. Ega ka liiga tihti oma kaarti kiigata, et kui kaugel juba oleme. Usu mind, me ei ole veel kaugel! Keskmine liikumiskiirus on 20km/h ning see teeb 200 km läbimiseks mitte üle kümne tunni. Vahete-vahel heidab nooruk mulle lõbusaid pilke ning noogutab uljalt, kinnitamaks, et käimas on elu parim sõit.
Tee venib erakordse aeglusega. Aknast mööda vajuvad savist hurtsikud, teekatlad tulel; putkad, mille ees taovad vanamehed kaarte; pesupesevad naised; kruusahunnikute otsas mängivad lapsed; kuivanud jõesängid… Lisaks üleni aukudest koosneval teel ukerdamisele tuleb iga mõnekümne meetri tagant teha peatus, kuna keegi tahab just oma teeotsas maha või peale. Kangestunud jalad kurgu alla tõmmatud ja lõug alistunult põlvedel seiran kaasreisijaid. Keegi sööb, mõni tukub, kolmas vahib lihtsalt aknast välja. Uhked kuldtikanditega sarid, kullatud sõrmustega käed ja kirjud pearätid kõiguvad muhkliku tee ja tablarütmidega rahulikult kaasa. Oma sõidu vältel ei kuule ma kelleltki ainsatki nurinat või oigamist, sest milleks?
Pärast kümnetunnist keerlemist selles kirevas trumlis on segamini raputatud mu soovid, tahtmised ja sihtmärk, et kuhu ja miks üldse teel olin. Keset suurt eimiskit jääme seisma ning lõbus, rammusaks kasvatatud rahapatakaga vandersell hõikab üle bussi „finiš!“ Näib, et oleme kohal. Buss oma vapra reisisaatja juhatusel on toonud mind maailma servale ning selle kinnituseks lennutab noormees mu tolmunud koti mulle sülle ning hõikab julgustavalt „Bye, good luck!“ Justnimelt – õnne on siin ilmas vaja ning selle eest pead vastutasuks olema hea inimene.
Hakkan kõndima edasi. Veidi aja pärast tuleb mulle mööda teed vastu vana mägismaa naine. Ta kannab punaseid rõivaid, mis on keskkohalt lasuursinise salliga kinni seotud ning tema laubale toetub rihmaga määratusuur kandam roheliste lehtedega oksi. Naine astub kindla sammuga mäest alla, kohakuti jõudes tervitab mind naeratava „namastega“ ning jätab mõneks sekundiks oma pilgu mulle sügavalt otsa vaatama. Seal, tema tumedates mägisilmades, ma kõike seda nägingi. Punaseks värvunud altareid, värskelt toodud oranže peiulilli nende ümber; kella templi mademel, millele oli graveeritud nelja käega tantsiv jumal; teise vana naise helesiniseid silmi; kotkast, kes ei liigutanud tiibu üle kogu taeva liueldes; jäälindu, kelle ultramariinne kalliskivi oli mu ainus kompass ühel mustvalgel hommikul; teisi tumedaid silmi, mis tahtsid mind lohutada; punaste ja kuldsete võrudega kätt, mis valas klaasi teed; teist kätt, mis paigutas küünlavalgel tänavasillutisele ingveri- ja küüslaugukuhjakesi; käsi, mis võtsid mu raha ja teisi, mis jätsid kõik mulle alles; õmblusmasinat keset põldu ja fuksiaroosat riiet; nägin pesu, mis kuivas kivimüüril ja loojuva päikese käes veel punasemaks värvus; nägin tagaigatsetud revolutsiooni; otsivat inimest; murduvat inimest; nägin mida võib teha üksildus ja kus teda leidub; nägin sama päeva üle ja üle; soolamüüja tüdruku julgust ja puuviljamüüja pelgust; nägin neidsamu jalgu põletatud savist sillutisel, mida enam pole; templit, mida enam pole; kodu, mida enam pole; nägin teist kodu, mis asub kuristiku serval; nägin püha meest, kes hullutas rahvast ja püha meest, kes ei vaadanud rahva poolegi; nägin tuvide ja viirukiga kaetud väljakut; tuhandeid võilampe, milles võbises kellegi palve; sõrmi, mis aina edasi ja edasi lükkisid palvehelmeid; nägin võõristavaid pilke; surnu heledat suitsu; välgunoolt ja konteraputavat kõue selle kannul; banaanipuu lehte, mis päev-päevalt lahti keerdus; maailma kõrgeimat tippu ja ühte kivi, millest sai kõik alguse; nägin igatsust minna ära; nägin lahkujate pisaraid; hommikut, kus iga elusolend rõõmustas; petturi tumedaks tõmmanud silmi; lugemist ootavate pühakirjade virnu; trummilööja-poisi kärsitust; nägin pilvi pealt poolt ja silmi, mis andsid loa minna edasi; nägin tuttavat taevast ja kuud, mis nagu oleks naeratanud; nägin ühe ja paljude ning seejuures ka enese saabumist, lahkumist ja uuesti saabumist; nägin aastaid, millel pole tähtsust; nägin tõusvat päikest, mis oli seesama, keda tundnud olen; nägin maas veel ühte kivi ja seeläbi kõike, mis sealt alguse sai; nägin rohelisi lehti naise tumedate juuste taga ja õrnaks viivuks ka enese peegeldust; nägin möödunud naise järel sooja õhku, mis tema asemele jäi ja mis kadus pärast järgmist käänakut, nagu midagi poleks olnudki…
Jään vakka ja meie pilgud kohtuvad üle laua. „Teid ümbritses siin – ühe sõnaga – kultura,“ ütleb härra muiates ja tühjendab klaasist viimase sõõmu teed. Kardina taga tänaval on koerad pihta hakanud oma igaõhtuse, sageli tundide viisi vältava kontserdiga. „Justnimelt, ja veel missugune!“ kinnitan naerdes ning tunnen ühtäkki tröösti oma lahkumisnukrusele. Ega keegi meist jutusta ju ainult ühte lugu – me jätkame, tõlgime, kirjutame ümber ja kordame, teisisõnu mängime sõnadega ja põimine kokku pilti, mida võime viimaks pidada omaks. Iga jutustatud lugu annab sõna tuhandetele. Minu pajatus on nüüd kindlates kätes. Tellime veel ühed chiyad ja palun härral rääkida, kuidas ta siiamaile sattus. „Jah, küllap ka teie, kes te suudate kurgi ja mustlasi kadestada, mõistate mind. See lugu algab nõnda…“