Tunned selle ukse ilmtingimata ära. Tühjal hämaral tänaval on see ainus, mille läve ees maas on kulunud tänavakividele justkui pooljuhuslikult tõmmatud punasega väike sõõr, kus sees lebab paar erksat peiulille õit. Tumedast puidust madal viltuvajunud uks selle kohal on suletud. Käepidemeks sepistatud võru, reljeefil tantsivad õndsal ilmel ja kergel sammul kuue käega jumalused, jalad mänglevalt tõstetud, kroonid peas. Läbipõimunud kehad peatuvad selleks hetkeks, kui neid vaatama jääd ning niipea kui pilgu kõrvale viid, jätkavad oma majahoidja tuhande aasta vanust kohust. Siin rõskel, kitsavõitu kivist tänaval ongi see uks, mille taga elab vana naine, kes tunneb punast.
Oled jõudnud õige läveni, sellest on praegu küll. Ennäe, ukse kõrval seisab kitsas logisev pink, piisav kaugelttulnu väsinud jalgadele, võta istet. Õhus hõljub magus-kirbet viirukisuitsu, kuskil nurga taga mõmiseb tänav, kostub kelluke ja kruugutav tuviparv tõuseb plaginaga lendu. Rammestus võtab su ihuliikmed viimaks omaks. Ikka pomisesid küsijaile vastuseks, et lähed sinna, kus kõik sai alguse. Viltuste pilkude ja muigavate suude saatel kõndisid nagu kuutõbine, peatusid ainult hädavaevuks. Napid unetunnid siin-seal lageda taeva all, harvad palukesed helde südamega inimestelt. Kõik, mida teadsid, oli suund. Ei aimu ajast, aastast, asukohast. Seda palverännuteed ei olnud kaardil, mis palveränd see õieti ongi mõtlesid paljud, rumal mees läheb enda hukatusse, kurnab keha ja meelt, sõge ei tea mispärastki. Aga mis sa teed, kui mõnele selline saatus on kõndida antud. Tark mees, et ei küsi mispärast see kõik, mõtlesid üksikud lesknaised küla servas ning jäid sind pilguga saatma, justkui midagi tegemata ulatasid terakese kinnitust teemoonaks kaasa. Palju ähmaseid palgeid nägid teel, palju unustusse vajunuid, lohakalt lootuse peal unistajaid, kitsaks ehitatud kambrites edasi elavaid surnuid, saamata asu ei siin ega seal. Metsloomade jäljed andsid juhatust. Nende kilavad silmad hoidsid öösel kurja eemal. Kui pikk oli su tee, ei seda enam mäletada tea. Võta istet, kulla mees, puhka nüüd. Oled jõudnud pärale.
Punasesse riietunud vana naine tõstab kätelt pea ja heidab pilgu ukse poole. Kobistab pliidi äärde, viskab mõned kuivad pilpad veel hõõguvatele sütele peale ja paneb kastruli tulele. Hämarat varahommikust koda valgustab võbisev küünal. Naine haarab tumedaks tõmbunud plekist purgi, kallutab potti musti terakesi, viskab peale tubli kamaluga heledamaid ja laseb segul vahutades servani keeda. Siis hakkab sõelaga potis hoolega ringi käima, auravat vedelikku kloppima ja loksutama. Klobistab väikeste klaasidega, valab kõrge kaarega magusalt lõhnava keedise välja. Asetab klaasid plekist kandikule ja avab ukse.
Jumalad peatavad jälle hetkeks liikumise. Tumeda kortsulise naha ja punaste kõlisevate võrudega käsi ulatatab sulle klaasike kosutavat jooki, parimat mida tänasel hommikul tahta. Piki tänavat, seda mida aastaid juba tundnud oled, astuvad võõrad sammud. Tuleb luuaga mees ja sahistab rentslisse eilset sodi. Kaks vana naist sammuvad käevangus, punased hõlstid ümber, poolipilguti justkui tervitavad. Pikk sirge päikesevihk kallutab end majadest mööda otse su longuvajunud kuju peale. Suled silmad ja seal see on – kõige esimene värv mida tundma oleme loodud, veel sündimata inimese maailma värv, su igavesti isiklik silmadetagune saladus.
Punarind pihlakaoksal kinnitab, et pole teist peale punase, kes meile algusest lõpuni teed juhataks, kes meid tagant utsitaks ja hommikul enne ärkamist midagi olulist kõrva sosistaks. Su seesmisele kohisevale maakaardile, ainukesele mida tunned, on nõelasilmatäpsusega joonistatud kogu rada, mis juhatab õige ukseni.