Lilla on ajahambale vastu pidanud, hämarate soklikorruste müstiku värv. Tema toa suletud ukse alt tõuseb alatasa hämust udu ja rõskesse koridori on kuulda, kuidas keegi klaasist kolbe tõstab ja midagi pliidil muliseb. Just neil pimedamail tundidel, mil kogu maja rahvas õndsat und magab, teeb müstik oma kambrikeses katsetusi uue elueliksiiri retsepti tarbeks. Tema küünlavalgel toimetavad, täpsed ja keemilistest keedistest tumedaks tõmbunud nahaga sõrmed värisevad elevusest, sest sel korral näib siit tõesti midagi haruldast sündivat. Müstiku auravast katlast hakkab üle ääre valguma seninägematut värvi suitsu, keedis kogub omatahtsi hoogu ja muliseb nagu homset ei oleks. Müstik ei saa silmi katlalt, võtab kobamisi tagantkätt riiulilt väikese klaasist pudelikese, nokitseb värisevate sõrmedega korgist punni eest ning lisab veel natuke… oh, ei või olla! Pudelikesed olid vahepeal riiulil kohti vahetanud ning mis pidi olema see, oli hoopiski too!
Kui nurkapaiskunud keemik end viimaks püsti suudab ajada, läheb tal mitu pikka hetke aega, enne kui hakkab taipama, mis on sündinud. Ta esimene mõte on loomulikult, et mis on saanud keedisest. Koperdades ja liibates veab ta end toanurgast katla äärde ning jääb selle sisu jahmunult jõllitama. Midagi sellist pole tema kõikenäinud silmad veel tunnistanud. Mis see on, pole kaugelt veel tema võimuses nimetada. Keedis on segase tekstuuriga, kummaliselt lõhnav ning mis seal salata – väga tujukas. Oli ta ju tekkehetkel oma looja kõrge kaarega eemale paisanud ning kogu kambrikeses paraja segaduse tekitanud. Nüüd paistab teine aga taltsas nagu tsirkuseelevant. Müstik tõmbab ettevaatlikult kuuevarrukast välja ikka veel tudiseva nimetissõrme ning pistab selle äärmiselt aeglaselt otse uue saaduse sisse. Keedis on soe, tihke ja läbipaistmatu. Ei saaks öelda, et see ei tundu meeldiv, kuigi teadur tunneb küll neid uusi salapäraseid tõmmised ning ka seda, et neid mitte ei tasu esimese hooga kõiki usaldada. Ometi on selles siin midagi kummaliselt võluvat ning meister peab targemaks leotis ka järele proovida. Ta puudutab ettevaatlikult keeleotsaga katlast tõstetud sõrme ning ta silmad lähevad imestusest suureks. Midagi nii maitsvat polnud ta eladeski varem tundnud! Müstik tõttab kapi juurde kus varem olid olnud taldrikud, aga kärgatus need kõik põrandale oli paisanud, kummardub maast kausi järele, haarab seinalt kulbi, kühveldab endale suure kausitäie maitsvat keedist ette ja helbib kõik ühekorraga sisse. Pärast seda vajub ta raskesse, sügavasse, unenägudeta unne.
Võime ainult aimata, mis sai järgmiseks. Kõik edasised teated ja kirjapanekud tolle hämara keldrikorruse maagi kohta on kadunud. Oli ta tõesti leiutanud igavese elu eliksiiri ning ka praegusel hetkel podiseb kuskil katel tulel ning lõputud katsetused nähtamatukstegeva, ajasrändava, igavese õnne või kujumuutva tõmmise tarbeks leiavad aset ka nüüd? Või siirdus ta pärast keedise joomist meid pool elu saatvasse unenägude ilma ning saadab sealt meile aeg-ajalisi, ent tugevaid sõnumeid peatselt aset leidva või asjade teise külje kohta? Igal juhul pole kedagi, kes võiks öelda, et see üht- või teistpidi kindlasti ei ole.
Mõne märgi ta meile ometi kõige selle mõistatusliku pärandi kohta on jätnud. Soovetäitev lilla sirel, vikerkaare seitsmes viirg ning mööduva pühaku vaikselt kahisev kuuehõlm kinnitavad, et midagi on siin veel peale kõige selle, mida meie silm päevavalges seletab. See haruldane alkeemiline nähtus, mil üheskoos võrdselt mahuvad ära nii vesi kui tuli, sinine ja punane, saadab meile selge sõnumi maagia olemasolust.