Me tunneme väga suurt halli. Ka päeval nagu täna on ta meiega, laotub üle me peade ja paksu vatina topib kinni kõik praod, kust sina sisse võiks pääseda. Tunneme oma halli kaugelt ära, just nii palju musta ja valget, just nii madal rõhk. Ei ole abi ka akendest ja ustest, kardinatest, soojast kaminast ja pehmest vaibast – see vormitu tumm udu leiab oma sissepääsu ka kõige peenema kanga kiudude vahelt, satiin ja gobelään on talle vaid rõõmuks. Ka võõral maal, varem või hiljem, leidub mõni hulkuv hall, kes ootamatult ühel pärlina paistnud päeva peal jalgu kõlgutab ja tuttava viipega tervitab. Läksin ju minema, loobusin sinust, mida sa veel tahad? Painajalik, igav, undav värvitu, kuidas võisid mulle järele tulla? Tema aga teeb seepeale endale vaid mugavama äraolemise, kutsub omasuguseid juurdegi ning kihistab mu küsimuse peale naeru. Hea küll, mis mul muud üle jääb, kui temast mõelda, talle päranisilmi vastu vahtida ja püüda ära arvata ta pärisnime, ehk siis jääb mulle alles miski, millest tegelikult hoolin.
-
Värviraamat – valge
Valge päralt on maailm. Teda ülistab usk, kummardab eksinu, palub väeti. Valgete linade vahele heidavad armastajad, valge lina tõmmatakse üle kadunukese pale. Valgest munast koorub lind ja valgest lehest sünnib raamat. Valge alustab meie päeva. Õnneks on hommik, mõtleme. Ka viletsaimale meie seast jõuab pärast mustavat ööd kätte päev. Me tunneme päeva, tema rütmi ja nõudmisi, mida ummisjalu täitma ruttame. Päev on selge, annab meile toimimiseks igal nurgal vihjeid, nügib meid edasi. Päevavalgel hoiame oma paremat poolt, seda, mis valgust kannatab.
-
Värviraamat – must
Mustaga algab ja lõpeb etendus. Mustemast mustemad olid öö ja päev sel ammusel ajal, millest lugusid enam ei räägita. Need, kes elasid enne lampe ja laternaid, tundsid sellist nõgimusta, mida meie enam ei tea. Mõnikord vaatame hõbedasi vilgukive öösel seal üleval suure musta sees, neist oskame unistada, nende kanda julgeme jätta oma soovid. Võõpame maailma valgemaks ja värvilisemaks, et võiksime musta unustada. Seda, kust tulime, ei mäleta me enam ning sinna, kuhu suundume on tänagi veel liiga pikk maa minna. Miks mõelda sünkjast saadikust, miks vaevata närve pilkase metsateega?
-
Peatäis haikusid
hall vaob valgele
kaela nagu vana arm
päev otsa lembes*
hämarus laskub
salakuulajana ta
ei hüüa tulles*
keskööni töötab
hõbesirbi vihinal
noor kuusulane*
teel mereranda
kummardub krudisev liiv
soolase vee vend -
Paistab läbi
Kõrge ja valge päike käib üle
hulkuri heleda pea
see kõik mis meile on hirmus ja kõle
on temale kindel ja hea*Enam valgemaks minna ei saa. Seisan su seljataga ja heidad mu näole oma kuningliku varju. Viskad minu kaela oma tumeduse ja mul ei ole raske seda kanda. Väikese loomana olen su suursuguse koja ees maas, silmi ära keeramata märgin üles selle, mida pead võimalikuks mulle näidata. Mida enamat saaksingi sinult paluda. Selles peitub minu õnn, et saan olla su lähedal sel pidulikul hetkel, kui kogu valgus sinu varju tagant pöörab mulle otse silma.
-
Luulekimp. Hoida meeles üht kaugemat paika
Surematu
Mitte ühtegi kivi pole selles metsas
ei midagi mille järgi ennustada aega
kõik mis maha langeb see kõduneb ja kaob
loomade helevalged luud
veel leitakse ja enam ei leita neidki
aga leinamiseks pole aega
sest juba toimub uuestisünd
ja mets oma salajalgses nukruses
just siis kui langeb
muutub surematuksÜks teine õhtu
Sel tüdrukul on veidi kange kehahoiak
toetub ühele jalale
käed ripuvad külgedel
tema taustal on hämar sinine lagendik
mõni inimene toimetab midagi metsaserval
nende kehad ja nimed pole teravad
keskmes on tüdruk
tema noore elu silmapilk
ja nägu mis pole ei õnnelik ega kurb
ta pingutab näida lõdvestunud
ning tundub et see käib tal kergelt
kuuleksin nagu tsikaade
ja öösorri tema ümber
kuid midagi on siin veel
olen ju näinud seda pilti palju kordi
ent pole varem tähele pannud
kummalise välimusega mõõka
tüdruku paljaste jalgade ees maas
tumeda käepideme küljes
hele pikk tera
see justkui kuuluks talle
aga ma ei näe seda hetke edasi
et kuidas ta kummardub
ja selle üles võtab
ning kuhu ta siis läheb
mõõk vasakus käes