Lähen hommikul aeda ja keda ma näen! Harilikust hoovimurust jalutavad rahulikul sammul üle kaks kaelkirjakut, kaelad õieli noolimas noori kleepuvaid kaselehti; šimpansid kõlgutavad jalgu aialippidelt alla ja nõtke hüppega maanduvad laiade rabarberilehvikute vahele; metskassi saba näen vaid vilksamisi enne kui ta kuuseheki alla silkab; kaamelipere matsutab maltsa ja pikutab laisalt rohtukasvanud aiaservas, nende ümber lendab õielt õiele hiid-paabusilmade kirju salk ja siin-seal õunapuuvõras paistab papagoide erksaid sabasulgi… Ning kas tõesti? Jah, tõepoolest – pojengipõõsaste vahel otsib varju ehtne kuningpingviin.
Pisike punarind lendab tammeoksale ja hüüab mulle: „Tsik-tsik-tsik, otsi nüüd kiirelt oma värvid välja ja maali meid üles, nii uhkeid külalisi pole iga päev me aias näha, tsik-tsik!“

Joonistasin metsa
ja metsa kohale päikese.
Inimesed ütlesid:
see on hommik.
Keegi ei öelnud: õhtu.

Aleksander Suuman
1960

Joonistasin metsa ja metsa kohale päikese. Ainult päikest polnud tol päeval näha. Võisin ainult arvata, et ta on umbes seal, künka kohal. Keegi arvas, et pildil on suveõhtu. Et tema teab täpselt niisugust värvi ja meeleolu hilisel sumedal suveõhtul. Sel hetkel hakkas pilt elama oma elu. See, et maalisin ta kõige hallimal talvepäeval, ei ole enam oluline. Kui miski pildil meenutab kellelegi midagi, siis on kõik juba öeldud. Kui pilt, kiri, laul või lause veeretab kivikese sinu tänase oleku ja ühe teise, unenäolise möödunud hetke vahele, siis pista see kivike taskusse ja heida ta justkui möödaminnes kellegi jalge ette. Vahest meenutab temale see kaugelt sisemaa mäestikust korjatud kivikene põhjamaist koduküla randa. Inimene näeb seda, mis on tema võimuses näha.

Kuidagiviisi uude päeva, liibates hommikusse, linkadi-lonkadi äsjavalminud öhe. Ülepea hakkaski juba pihta, tagantkätt veel jõuame viibata nägemist. Oli jah midagi, ei mäletagi enam, mis täpselt.
Hakkame otsast peale. Algus, va viirastuslik kangelane, plaanib märkamatuks jääda, aga just tema on see, kes tuleb tõmmata rambivalgusesse. Temata vajume otsemaid keskpaiga peadpööritavasse keerisesse ning viimaks sealt edasi, lõpu lõõpiva üksinduse ligi. Alguseta jõuame ei-tea-kuidas uude suvesse. Alguseid võib endale ka välja mõelda. Iga uus algus soojendab oma looja südamest paistva lootuskiire paistel käsi ja rõõmustab veel ühe võimaluse üle. Temaga tasub maha istuda ja oma lugu ära rääkida, natuke liigagi kaua teda kinni pidada, isegi kui mõni meist pole suurem asi jutumees. Alguse mahalöödud silmad ja minekule kibelev loomus annavad tunnistust sellest, et ta pole lihtsalt harjunud säärase tähelepanuga. Tegelikult teab ta hästi, mida tegema peab. Temast üle libisedes jääme ilma truust ja tasasest, targast sõbrast, kes pomiseb suunurgast tabavaid ettekuulutusi peatselt asetleidva osas, meile lahkudes sekund kauem otsa vaatab ning kinnitab, et saame hakkama.

Mõni hetk hakkab kohe jäätuma. Vaevalt oleme jõudnud teineteist tervitada, kui juba on selge, et tänane õhtu on servapidi endale ümber kasvatamas liikumatut, jääkarukarva kasukat. Ta on nõuks võtnud külmutada end meie mällu. Nüüd näeme seda hetke läbi jääkristallide võrestiku ning midagi tema peale kasvama panna ei saa, üles soojendada ei mõista. Mõni hetk jäätub ära otse keset mälulagendikku ja inimene peab hakkama ringiga käima. Lind jääb õhku, käed tõstetuks, suud avatuks, päikesekiir jääb üha langema ja langema aialippide vahelt samasse kohta. Uued rajad tallame sisse ümber tardunud pildi ja iga kord möödudes heidame pilgu, et vaadata, kas too on ikka seal.
Ükskord aga saabub kevad ja see õhtu hakkab vaikselt sulama. Inimesed tasapisi liigutama, lind kuidagimoodi edasi lendama, päikeselaik veerema. Suud hakkavad õige aeglaselt midagi ütlema ja murusse niriseb karget jäävett. Hakkame sulama välja.