/…/
See on see elu kukkuv kurvameelne kägu –
Kuid koore all on imeilus meie ilm:
Lind, laul ja muinasjutt ja lille unenägu
Ja inimese sügav imestaja silm.
Ernst Enno
Kuid koore all on imeilus meie ilm*
Oli südasuvine südapäev, linnud õitsesid, lilled laulsid, muru kasvatas vilju ja õunad rohetasid üle kogu aia. Taevas ajas oma kollased heledad kiired üle sini-sinise päikese ja must muld keeras loiult teise külje. Tuul kiigutas end üle võlli ja kased noogutasid targalt kaasa merelainetele, keda neil sealt ülevalt rõõm oli näha. Kurva ilma kare koor oli kuumusega pragunema hakanud ja inimene seisis keset õue ning muudkui vaatas kuidas tema ümber sumises südasuvi kaasa nobedate mesilaste lihtsale viisijupile. Istus teine siis nende keskele maha ja hakkas üles tähendama seda, mida kuulis, käsi visandas pimesi pojengi päikese käes soojenenud õielehe sametist puudutust, kõrv pani samal ajal tähele viimaste sireliõite kukkumise vaatemängu. Siinsamas, maakoore paotunud heledas viirus, talletus sügavale tema silmade taha tärkava lille rõõmukilge ja vastvabanenud rööviku esimene sirutus.
*Kuid koore all on imeilus meie ilm
Mis helin sind nii köitis, et ei enam lase,
Et enda ette lapsena nüüd sõnu lood,
Ja küsides ei tea, kus on kõige ase,
Mis vahel kõige seest nii endamisi tood.
On palju tekkind ütlemata asju ilma –
Neist helises ehk mõnda muinasjutu suus,
Neist tõi ehk mõnda mõnel unenägu silma, –
Siin-sääl sest mõni lind ehk laulis elupuus.
Siin-sääl sest elumäele tõusma peab maja,
Sest tasanema peavad elu vahuveed! –
Siin-sääl sest kodutute otsimise kaja
Ja sügavuse sihis sillutatud teed.
Ja kui sa seisid kuskil, kurb ja jäetud maha,
Ja oli viletsus sul ainukene luul,
Kuis sa siis igatsesid jõuda enda taha
Kui talve tagant pehme kevadine tuul.
See on see elu kukkuv kurvameelne kägu –
Kuid koore all on imeilus meie ilm:
Lind, laul ja muinasjutt ja lille unenägu
Ja inimese sügav imestaja silm.