Vahtrad langetasid lehti, musträstas kuulutas videvikku. Kahe metsaraja ristumiskoht oleks võinud tol õhtul peagi täielikku pimedusse mattuda, aga laternad süüdati just parajal hetkel. Nõnda siis oli näha rästa sügavmusti silmateratäppe ja õhku täitis kõdunevate lehtede lohutav lõhn, mis veel pikkadeks nädalateks mu pluusivarrukatele pidama jäi. Tõsinev sügisõhtu hämardus üha kaugemale ning see väikene väljavaade, mida täna tundsin, oli üleni koondunud laternavihku. Üksikud möödujad ei heitnud siia pilkugi. See oli lihtsalt üks tavaline õhtu. Tasub meeles pidada, et kellegi jaoks pöörab maailm igal sellisel õhtul teise külje. Rästa terav tsõkk-tsõkk-tsõkk. Ma ei saa temalt enam silmi, see kuldse nokaga lind on mu ära petnud.