Pole olemas midagi, mida sinine poleks näinud. Pole kedagi, keda sinine poleks ilmale aidanud ja teisele poole saatnud. Pole olemas midagi suuremat, kui sinine.
Tema ongi meie isa taevas, lootuskiire teelesaatja, rahutuvi tiivaulatus. Sinine on vana, luitunud keebiga taevatark, kes pärast aastatuhandeid väldanud ilmaõõnsuse uurimist juhatab vilunud käeliigutusega meile just õigel hetkel kätte niidiotsad suurimate saladusteni, mida teada saada oleme pälvinud. Ta hoolitseb selle eest, et maailmas valitseks õiglus, kord ja tasakaal. Isegi kui kehvematel päevadel ei pruugi see meile alati nii näida, siis sinivanake võib neid asju paremini teada.
Loe edasi…

Kõlgutan peaväljaku templimademel jalgu ja vahin seda hommikut. Varakult on kohal kõik Katmandu vanalinnale omased hääled – segane ja vaikimatu kokkumäng  tuvidest, rolleritest, koertest, vilistavatest korravalvuritest, templikelladest ja jutumõminast. Tohutud kuhjad erkoranžide peiulillede vanikuid on laotatud astmiktemplite jalutsisse maha. Et kõigile jumalatele jätkuks. Et nad näeks meie piiritut, igapäevast, naha alla voolama pandud pühendumust, sest milleks kahelda, kui on antud võimalus uskuda?
Mu jalad on mind toonud siia kiviastmele tagasi pärast kümmet aastat mujal kõndimist. Nad mäletavad neid treppe, nende monoliitide hommikust rõskust ja tolmu, nende põletatud savist tänavakivide sik-sakilisi, alalõpmata keeravaid teid. Mu jalad soovisid väga uuesti läbi astuda sellest hommikust, mil olen kohaliku naise moodi rõivas ja saan ringi kõndida nii, et keegi mind üleliia tähele ei pane, mil saan templinurgal keset viirukisuitsu ja hommikusi tervitusi juua oma päeva esimese chiya, mil saan näha turumutikeste tänavale valmisseatud juurviljakuhjasid, mil saan taldadessekulunud orienteerumisvõimega traageldada mööda ärkavat Paabeli segadust.
Aga ei mu jalad ega ma ise teadnud, ega julgenud mõelda sellest, et kahte samasugust korda pole olemas. Loe edasi…

Meri on täis mõtteid. Meres loksuvad mured ja lainetavad unistused, soolase vee sees hulbivad kimbatused ning ogalike vahel siplevad teravad tunded. Mõni meist pöördub viimases hädas või suures helduses ikka mere poole, meri on nende vana tark, teadja esivanem. Teine inimene mõtleb, kuidas aga tuule käest kiiremini minema saaks – neil on mujal omad kohad. Merelastele lennutab rohekas jahe vesi päästerõngaid kivisele rannale nagu adru pärast tormi. Sel ajal kui igatseval pilgul silmapiiri vahime, toimetab merekallas omatahtsi meie mõtetega ringi ning loksutades, laksudes ja lagisedes loobib nad mööda randa laiali. Kui neid kokku korjama asume, võime leida eest hoopis midagi muud.

Kivikesed kaldal lihvivad kannatlikult pehmemaks jäiku mõtted. Meie kivistunud lood peas, need, mis ütlevad “alati sa” või “mitte kunagi ma” või “liiga hilja” saavad iga laineloksutusega tahumatutest rahnudest muudkui peenemaks. Loe edasi…

Lilla on ajahambale vastu pidanud, hämarate soklikorruste müstiku värv. Tema toa suletud ukse alt tõuseb alatasa hämust udu ja rõskesse koridori on kuulda, kuidas keegi klaasist kolbe tõstab ja midagi pliidil muliseb. Just neil pimedamail tundidel, mil kogu maja rahvas õndsat und magab, teeb müstik oma kambrikeses katsetusi uue elueliksiiri retsepti tarbeks. Tema küünlavalgel toimetavad, täpsed ja keemilistest keedistest tumedaks tõmbunud nahaga sõrmed värisevad elevusest, sest sel korral näib siit tõesti midagi haruldast sündivat. Müstiku auravast katlast hakkab üle ääre valguma seninägematut värvi suitsu, keedis kogub omatahtsi hoogu ja muliseb nagu homset ei oleks. Müstik ei saa silmi katlalt, võtab kobamisi tagantkätt riiulilt väikese klaasist pudelikese, nokitseb värisevate sõrmedega korgist punni eest ning lisab veel natuke… oh, ei või olla! Pudelikesed olid vahepeal riiulil kohti vahetanud ning mis pidi olema see, oli hoopiski too!
Loe edasi…

Kõnnin mööda tänavaid ja vastu tuleb keegi
kes sai hakkama
kes pole iial millelegi sellisele mõelnud
kes ebaõnnestus ja uuesti püüab
kes näeb välja natukene minu moodi

Kõnnin mööda tänavaid ja minust möödub see
kes ei vaeva end maise murega
kes kaotas eile ja täna jälle on võidu peal väljas
kes läheb viimaks ometi koju

Mu võõristavad jalad ei tea
kas neil on piisavalt sihti
et kanda mind läbi palavalt tungleva tänava
läbi nende kel on kuhugi minna
kes teavad sellest paigast midagi enamat
mu pelglikud jalad saavad siin julgustust
kauni mööduja naeratusest
ja enne kui nad ära põigata jõuavad
tunnevad juba tuhandete teiste jalgade seas
et nad ei peagi siin teadma
kuhu lähevad
mu jalad endalegi üllatuseks
hoolimata sellest et kõnnivad valel pool teed
juba armuvad samm-sammult sellesse paika
ettevaatlikult kompavad mööda mõtet
et kas peaksin talle oma tunnetest paotama
ja mida ta siis vastaks?
Loe edasi…