„See teeb mind just nagu rõõmsaks ja ühtlasi ka just nagu kurvaks. Mitte ei saa aru, mis mõju see niisugune on, aga igatahes olen ma kõvasti mõju all.“
Just nii täheldas Kingpool, kui ta koos sõpradega vanu lapsepõlve radu otsima läks. Nii mets kui lossivaremed avaldasid talle erilist, suurt ja väga iseäralikku mõju.
Jah, hea Kingpool, suudan Sinuga sel puhul hästi samastuda. Kui pärast tööpäeva lõppu linnast koju tulen, koti nurka viskan ja molbertiga pojengipõõsa lähedusse end sisse sean, siis olen igatahes mõju all. Kased kahisevad, vahtrad sahisevad, lepad lehvitavad oma suuri tumerohelisi peopesi. Pojengi sametised õielehed on mõned juba langenud, mõned veel nupus, väikeseid päikesepoisse jookseb mu hoovil ringi, vares klaarib latvades kellegagi arveid ja rästas tundub lihtsalt ajaviiteks suve kiitmas. Tänu pildile salvestatud õhtule jääb aga pung alati pungaks ja kukkunud õieleht langenuks – võimalus ootab ja ootab oma hetke ning mis läinud, see pöördumatult. Ajutine, habras ja haruldane viiv suve on mu kindlasti ja kõvasti oma mõju alla saanud ning mitte ei tea öelda, mis mõju see niisugune küll on.