Maali ja foto paarisnäitus nimega “Nelja silma all” tõi veebruaris-märtsis kohvikusse Ait ühtekokku mu sõbra ja fotograafi Maria Kritsko fotod ning minu maalid. Pildid olid esitatud kõrvuti ja samas formaadis. Maalid ja fotod on tehtud teineteisest sõltumata, kumbki oma hoovis. Nende paarilükkimise tõukejõuks sai nii värvide, kompositsiooni ja loodusteemaline klapp kui ka tunne, et nad kõnelevad justkui sama paiga eri külgedelt ning mõistavad ka teineteise vaatenurki tõlkida. Hämar ja unenäolik unistusilm ning terav ja täpne olevikutaju on meist igaühte ikka-jälle külastanud, need paigad on inimesele sünnipäraselt tuttavad ja pakuvad heldelt võimalusi omadega veidikeseks nelja silma alla jääda.
Järgnevalt olen välja pannud kõik näitusel osalenud pildipaarid koos pealkirjadega. Nende alla olen tuletanud väikesed jutud, mis kätkevad eneses nii mõttemänge piltide teemal kui ka „intervjuu“ laadis vastuseid ja harutusi maalimise kohta. Kõik need mõttekäigud leidsid viie nädala jooksul eri inimestega näitust külastades mingil moel aset. Siinkohal olen teinud valiku kuuldust-räägitust ja seganud need omavahel kokku. Mõnikord tekivad kahekõned, aeg-ajalt ajab kumbki oma juttu, nagu see ikka tavatseb käia.
Olgu siin heale vaatajale pildirõõmu ning erilise õnne korral ka ehk väike märgutuluke või vihje tema enese unistavate ja kirgaste tagatubade poole…
salakuulaja / hämarus hiilib ligi
– „Olen õppinud lugema sammude kõla järgi toas valitsevat meeleolu. Tean täpselt, milline põrandalaud nagiseb, milline trepiaste kriiksatab, kui tugevalt võib linki vajutada, et uks hääletult sulguks. Minust on saanud salakuulaja. Ootan avaust, millest parajal hetkel läbi lipsata, nii et keegi ei näe.“
– „Kui maalin, siis läheb tihtilugu kõik sassi – mis enne oli siin, saab pildile hoopis sinna; mida võis aimata kaugel, liigub sootuks lähedale. Hämarus on selle juures suureks abiks. Tema on silmamoonutajate vana lemmik, tema poolläbipaistva kuue all juhtuvad alatasa kergemat ja keerulisemat sorti trikid. Lasen maalides hämaruse ligi, nii saan pärast pilti vaadates kindel olla, et kõik just nii oligi.“
puhkan veel natuke / õhtupäikese peal
– „Enne kui vari katab mu kinni, enne kui pimedus end risti-rästi üle metsa painutab, enne kui pean asuma teele, las ma puhkan veel natuke. Las ma puhkan ja kogun jõudu. Võtan hetke enne alustamist, et püsida paigal, nii tuleb mul meelde, kuhu minema pidin.“
– „Võtsin maalialuseks kümne aasta taguse autoportree. Vaatasin seda pilti üht- ja teistpidi, kuidagi ei tundnud end seal ära. Ega ka mingit mälestust enesest. Keerasin pildi tagurpidi ette ja istusin sellega murule, lasin õhtupäikesel paista maali peale, samal ajal segasin värve ja vaatasin kullatud kaselatvu. Siin polnud palju vaja, et ühest tundmatust tagurpidisest näost saaks päikese peal puhkavad kased. Ainult mõned kohad kinni katta, mõned kuldsed ja punased avaused siia-sinna, mõni vihje langevatest varjudest. Tõepoolest, polnud palju vaja, et muuta üks võõras nägu õhtupäikese sarnaseks.“
jään hilja peale / jõuan enne kui ärkad
– „Kuidagi ei saa veel tulla, nii palju on vaadata. Need paar haruldast ööd aastas, kui pimedus, sumedus ja igatsus kõlavad kokku, leevendavad ajahamba teravat haaret ja laulavad üksteisele undiiniviise, meelitavad mind jääma kauemaks, minema kaasa… Minu võimuses on ainult öelda, et millalgi tulen, aga ära mind oota, jään hilja peale.“
– „Olin siin ammu enne kui ärkasid. Kas ei öelnud ma siis, et tulen? Puud kohisevad juba kollast või oli see päike, linnud sätivad end parvedesse või ehk ainult otsivad lähedust. Seisin siin kolme kase all kui mind hommikul märkasid, nagu poleks ma kunagi ära käinudki.“
aedniku viimane tiir / sügise serva peal
– „Käin veel mööda aeda ringi, kuigi kõik on ju tehtud, ma tean. Lehed riisutud, maasikataimed korrastatud, oksad korjatud, roosidele kuuseoksad laotud… Mu aed on talveks valmis, aga mu jalad veavad mind harjunud radu pidi käima, paluvad mul teha veel üks tiir, enne kui külm katab maad. Korjan end täpp-täpi haaval talveks kokku.“
– „Vaatan alla – sügisastrid, pihlakad, mõni valge floks veel, koltuvad lehed. Vaatan selja taha – suve hele nägu pimestab hetkeks mu silmi. Kõõlun serva peal, ühel pool sügis, teisel pool… veel ainult väike kuldne täpp.“
tunnen suve / mäletan talve
– „Kui ütlen suvi, siis tean millest räägin. Lääpas jõesängid, parmuparved tihnikuna mu ümber, ööd mis ei paku varju. Tunnen suve oma takuse karva keermete vahel, ta imbub mu ihusse, kannustab mind üha edasi ja edasi, annab jõudu, et veel ühe talve elada üle.“
– „Kui mõtlen talvest, siis polegi ta ühtäkki kaugel. Pakase karedad käed kraabivad ligi ja nügivad mind aina edasi. Mida lootusetumaks muutub olukord, seda kangemaks peab kasvama mu tahe jääda elama. Hoian kuklakarvade vahel mälestust suvest, nii pean vastu.“
kiire argipäev / mul on aega maa ja ilm
– „Kui tuled siis too palun, ja võta kaasa, kui jõuad käi läbi, ära unusta maha, ootan sind, mis kell sa jõuad, pean veel korraks, tulen kohe, kas kõik hästi, näeme hiljem.“
– „Käes on aasta viimane päev. Kõik, mis pidi ära tegema, sai tehtud ning kõik, mida ei jõudnud teha, jääb nüüd kindlasti tegemata. Maa ja ilm kummardavad kokku, nende kahe karuse lauba vahele sätin end mugavalt sisse ja jään ootama viimast vaatust. Lumi katab enam-vähem maad, taevasse ilmub üle mitme kuu hõredaid siniseid laike, päike palistab paigalejäänute talverabedaid servi.“
öine lend / pööripäev
– „Täna öösel ma ei maga, kuidas saaksingi, kui ööd on vaevu olla. Nüüd pean püsima valvel, et nõelasilmatäpsusega kaardistada oma järgmine lend. Õigemini pole mul tarvis teada kuhu välja jõuan, vaid et millal minema hakkan. Mu tiivalööke pole kuulda, mu laul vaikib öö pimedamal tunnil, vaevalt, et keegi mind märkab. Mu öine lend on kui magaja laugude õrn värelus unest, mis ärgates on haihtunud.“
– „Need paarid fotodest ja maalidest on valitud nii värvilis-kompositsioonilise harmoonia põhjal kui ka kokkukõlava meeleolu järgi. Üks tõlgib teist ja teine ühte, üks pakub vastuseid ja teine pelgalt vihjeid. Aga kui miski käib kokku, siis tunneb selle tegelikult ära sekund enne, kui jõuab vaagima hakata. Kui mõni pilt tundub väga teisega paari sobivat, siis mis mul siin enam öelda. Isegi, kui ma ei oska kohe sõnadesse panna, et miks see töötab, siis tuleb antud juhul usaldada seda õrna, ent enesekindlat häälekest, sest mis paremat teejuhti mul võtta olekski.
„Pööripäev“ on selle seeria viimane maal, see sai tehtud pärast teisi, talvel, siis kui kõik teised paarid olid juba välja valitud ja olemas. Kuna üks foto oli veel nö lisaks, siis võtsin maalialuseks igaks juhuks sama mõõtu lõuendi. Maalisin fotole mõtlemata, kui kõlab hiljem kokku, siis kõlab. Jaanuari alguse päikesega tekkisid hoovis lumele eredalt kiiskavad laigud, päike ise oli peaaegu tuhmimgi kui hele lumi. Hiljem pilti fotoga kõrvutades tundus, et kõlab kokku küll. Külgetõmbejõud toimis isegi säärasel pooltahtlikul moel. See kokkusobivuse asi on muidugi ka vaataja silmades, et kes mida näeb. Aga sisemised jõujooned peavad ühtima, lihtsalt kahte pilti või inimest kõrvuti olema ei topi, see on selge.“
tulin koju / merele!
– „Pesa võib ehitada millest tahes. Mida keegi leiab. Kõrs kõrre haaval kokku kanda endale elamiseks kõlbulikku kodu pole muidugi kiire ega lihtne töö. Sest justnimelt tuleb tuua üks kõrs korraga. Paigutada see teiste vahele. Ja kohe lennata uue järele. Mitte kaotada valvsust, mitte valida kehvi kõrsi, mitte väsida. Kui on pesa ehitamise aeg, siis tuleb paiguti nürina näiva järjekindlusega jätkata, aina otsida õigeid oksakesi.“
– „Kui on merele mineku aeg, siis tuleb hakata laineid lugema. Kõigepealt hulk aega rannal passida ja alles siis vett katsuda, aupaklikult ja tasahaaval. Meri võtab, meri annab. Kui on tarvis merele minna, siis tuleb minna. Mõni inimene läheb elu jooksul nii mere nägu, et saad kaugelt aru, et too ikka-jälle minema peab. Ja mis ta sinna parata saakski. Meie, kojujääjad, saame ainult paluda, et meri oleks neile armuline ning siis tuhatnelja oma tare poole jooksu pista, sest maine elu juba klopib ukse taga.“
mets on mu kodu / taevas mu tagatuba
– „Mets on meie kõige esimene kodu. Vähesed mäletavad seda aega, veel vähesemad elavad seal. Ent ajal, mil mets meile koduks oli, õppisime oma inimeseks olemise kohta kõige suuremaid ja põhilisemaid asju. Metsas saime teada mis on oluline, mis mitte nii väga. Kui metsast välja kolisime, siis hakkasime tasapisi ära unustama, et mispidi see kõik käis. Õnneks on mets alles, kes tahab, saab käia seal kuulamas, ehk tuleb midagi meelde.“
– „Kui küsid, et millal maal valmis on, siis vastan, et see on tähelepanemise küsimus. Kasutan värve selleks, et üles tähendada mingi hetke vaadet ja tunnet. Mul endal pole öelda muud kui seda, mida näen. Enne alustamist vaatan mõnda aega oma ümber. Pole olemas halba kadreeringut või kehva asukohta, kõikjal on midagi vaadata. Võtan kinni mõnest tol hetkel selgelt esilekerkivast kujust ja värvist, need hakkavad pilti lahti kerima. Selliselt maalimine on lihtsalt ja kiirelt enda ümber toimuva kaardistamine. Ühel hetkel hakkab hoog raugema, siis tean, et pilt hakkab varsti valmis saama. Nüüd on eriti oluline olla tähelepanelik. Minul pole siin suurt midagi otsustada, vaid lihtsalt ära tabada see hetk, kui pilt enam midagi juurde ei vaja, kui ta on piisavalt täis. Siis ongi ta valmis. Kui hakkan vahele trügima ja tahtma otsuseid langetada, siis kaotab maal peatselt oma ärksuse ja satun kimbatusse kõigi nende värviliste ja kompositsiooniliste küsimuste virr-varri. Maalimine on minu jaoks tähelepanelikkuse ja kõhutunde parim treeningusaal.“
las sajab / kas jõuan ära oodata?
– „Vihm peseb kohustused maha. Kõik, mis ma tegema pidin, peab nüüd ootama, sest seni kui sajab, ei lähe ma kuhugi. Vaatan vihma, ootan. Mul pole kuhugi kiiret. Täna saan olla omapäi. Vihm tõmbas nähtamatu kardina minu ja maailma vahele, piiskadena langev vesi on piisav põhjus koju jäämiseks. Las sajab.“
– „Kas jõuan ära oodata, mu rumalad sõnad mõtlevad. Oodata, oodata. Kuni üks aastaaeg läheb üle teiseks, kuni vihm lakkab, kuni hommikust saab päev ja päevast õhtu. Oodata. Teada, et midagi leiab aset ning muudkui oodata – oma hetke, avaust, võimalust, rohelist tuld.“
ma näen sind / kas näed mind?
– „Ma näen sind isegi siis, kui end peidad. Su vaiksed hiilivad sammud panevad mu kõrvad liikuma, pehmed liigutused teritavad mu pilku. Ma vaatan su peale ülalt alla, aga lihtsalt seepärast, et ma lähemale ei tihka tulla. Mine sind tea. Igaks juhuks jälgin eemalt, oma turvalisest varjust. Ära unusta, et kui kõnnid metsavaheteel, käed sügaval taskus, pea longus ja silmad maas, siis näen sind.
– „Kas oskaksid mind siit otsima tulla? Libisesin õue enne kui ärkasid. Varajane suvehommik, päike on vaevu silma looja saanud kui juba sirutab oma pikad käed maa kastemärja ihu peale ja soojendab ta üles. Olen siin vilus aianurgas, kas näed mind?“
mis me täna teeme? / kõik uksed lahti
– „Vaatan õhinal ema poole üles ja küsin, mis me täna teeme. Ema naeratab vastuseks ja saan aru, et tuleb hea päev. Ema ütleb, et võime teha, mis tahame. Mõelda vaid – kõik on võimalik!“
– „Maali võiks saada alati lähedalt vaadata. Isegi nii lähedalt, et tunned värvi lõhna. Siis hakkavad end ilmutama pintslilöögid, värvi paksus ja tekstuur. Siis ilmub kujutatu tagant välja inimlikkus – mõni värvi sisse jäänud pintslikarv või hoogsamalt tehtud pintslitõmme, vedelaks segatud voolav värvinire või alusmaali vaevuaimatavad jooned. Ka väga vanast, sadade aastate tagusest maalist leiab lähemal vaatlusel üles kunstniku hingetõmbed ja käe liikumise pehmuse. Maal võiks olla see, mis meid ühendab, mitte eraldusjoon vaataja ja kunstniku vahel. Hea maali tunnus on see, et ta tekitab vaatajas omi seoseid, äratab ja togib tema endi mälestuse- ja mõttemaastikul uinunud vaateid.“
jõudsin ainult öelda et / kuhu sa kadusid?
– „Keerasin ainult korraks selja ja sa olid suureks saanud. Kuidas see võttis vaid silmapilgu? Veel oled sa vahepeal laps, veel näen kuidas sööd, kiidad mu toitu ja hoolt, aga varsti tean, et pead minema. Lapseks jääd sa mulle alati. Lihtsalt siis näen sind eemalt, tunnen su eksimatult ära, lendan mõnikord su juurest läbi. Mäleta mind ikka, kui võid.“
– „Tean, et võin otsida palju tahes, siit ma sind ei leia. Õigemini ei leia sind kunagi siis, kui otsima lähen. Ilmud ja kaod nagu heaks arvad. Mõnikord võtad mind kaasa. Kui sündisin, võtsid mu sülle ja jalutasid minuga oma hästivarjatud nurgatagusesse. Meid otsiti ega leitud. Viimaks ilmusime välja. Nüüd oled jälle kadunud, juba pikemat aega, aga jätsid endast õhku mingi kummalise heleda virvenduse. Seda käin ikka-jälle vaatamas, see püsib seal nagu kõiki reegleid kinnitav erand, see juhatab mind ära kaduma ning jälle tee välja leidma.“
Näituse fotod: Maria Kritsko
Näituse maalid: Emili Kolk
Fotod näitusest (va kolm viimast): Maria Kritsko
Fotod Mariast ja Emilist: Jaan Tootsen