Pole olemas midagi, mida sinine poleks näinud. Pole kedagi, keda sinine poleks ilmale aidanud ja teisele poole saatnud. Pole olemas midagi suuremat, kui sinine.
Tema ongi meie isa taevas, lootuskiire teelesaatja, rahutuvi tiivaulatus. Sinine on vana, luitunud keebiga taevatark, kes pärast aastatuhandeid väldanud ilmaõõnsuse uurimist juhatab vilunud käeliigutusega meile just õigel hetkel kätte niidiotsad suurimate saladusteni, mida teada saada oleme pälvinud. Ta hoolitseb selle eest, et maailmas valitseks õiglus, kord ja tasakaal. Isegi kui kehvematel päevadel ei pruugi see meile alati nii näida, siis sinivanake võib neid asju paremini teada.
Tuleb meeles pidada, et sinine on seda kõike juba näinud. Sellist hommikut, niisugust väsimust, säärast kühmlikku elusaatust, seesugust uskumatut rikkust ning tõesti ka seda suurt õnne ja ääretut õnnetust. Tuleb meeles pidada üht – sinine on näinud seda kõike juba väga palju kordi ning seetõttu ta ka teab, et kõik läheb ikka alati omasoodu edasi ning me kõik veame välja. Meile, kes me alatasa unustame, segadusse satume ja ära eksime, õige teeotsa leiame ja minema hakkame, järgmisel hetkel juba kahtleme ja mingitki kinnitust otsime, jagab sinine just täpselt jao kaupa kätte meie saatust. Lasuriitkividest silmadega taevatark pistab sinise öö näoga kaksikvenna, hõbedaste kuukividega palistatud musta kardina tagant pea välja ja kinnitab, juhuks kui me ei kuulnud, et iga päev, igaüks meist, saab kingituseks killukese suurest sinisest ja see on parim, mis me saada võime. Nii on see alati kombeks olnud ja ilmselt sedasi ka jääb.
Inimesele, va kimbatussekippujale on sinine igipõline halastajaõde. Taevas tuleb appi. Sinine on parim arstim kurvameelsuse, kangekaelsuse, lootuse kaotamise, nõrganärvilisuse ja muude sääraste harilikumat sorti tõbede vastu. Taevassevahtimine, ei, juba pelgalt lageda taeva all viibimine tuletab meie peakolule meelde nii mõnegi kosutava tarkusetera. Tuleb mäletada, et meie pea tunneb sinist paremini kui arvata oskame. Ta on oma mõistlikukskujunemise jooksul märksa enam tunde viibinud lageda taeva kui vettpidava katuse all. Seega võime kindlad olla – sinine teab vastuseid ja meil tuleb anda talle sõna. Aga kui vaatad üles ja… ei näe sinist, vaid halli, kollast, musta, valget, rohelist või mida vaid? Siis tuleb uskuda sinise olemasolusse, seni kui teda jälle näed. Kõige suuremaid ja olulisemaid asju ei näegi kogu aeg, aga see ei tähenda kaugeltki, et neid olemas ei oleks.
Sinine ei jäta meid maha. Ka judinaidtekitavad teod ja õlguväristamaajavad juhtumised mahuvad sinise suure südame sisse ära. Õigupoolest on meil vedanud, et keegi selline nagu sinine meie eest on vaevaks võtnud hoolt kanda. Kui me ka ta ära põlgame, kõike temassepuutuvat sulalolluseks peame, siis tema istub rahulikult ja väärikalt paigal, popsutab oma piipu ja muigab kavalalt läbi oma pika halli habeme. See vana taevatark ei lähe ära, tal pole kuhugi minna ja tal pole ka midagi meie lõputust kõrvalepuiklemisest. “Rahu,” ütleb ta, “kõik on hästi.” Kui me kõige lõpus oma killukeste haaval kogunenud siniterad kokku loeme, siis võib-olla saame aru, mida ta sellega mõtles.
Tänu taevale, et meil on täna veel üks võimalus! Pole küsimustki, kuhu suunata pilk, kuhu tõsta käed, kuhu saata teele palve. Sinine, see kõikvõimas vanake, on meie poolel. Tema suure võlvikaare all kiigume päevad läbi nii et tuul pahiseb kõrvus ja mängime nii et mühiseb. Sinine on meie väsimatu kasvataja – muudkui äratab, toidab, suigutab magama ja õpetab uusi laulukesi. Ja mis on meil talle vastu anda? Olla hea laps.
Sinisilmade, jäälindude, sinikael-partide ja Sinimägede nimel – jagugu meile kõigile heldelt sinist!