Meri on täis mõtteid. Meres loksuvad mured ja lainetavad unistused, soolase vee sees hulbivad kimbatused ning ogalike vahel siplevad teravad tunded. Mõni meist pöördub viimases hädas või suures helduses ikka mere poole, meri on nende vana tark, teadja esivanem. Teine inimene mõtleb, kuidas aga tuule käest kiiremini minema saaks – neil on mujal omad kohad. Merelastele lennutab rohekas jahe vesi päästerõngaid kivisele rannale nagu adru pärast tormi. Sel ajal kui igatseval pilgul silmapiiri vahime, toimetab merekallas omatahtsi meie mõtetega ringi ning loksutades, laksudes ja lagisedes loobib nad mööda randa laiali. Kui neid kokku korjama asume, võime leida eest hoopis midagi muud.
Kivikesed kaldal lihvivad kannatlikult pehmemaks jäiku mõtted. Meie kivistunud lood peas, need, mis ütlevad “alati sa” või “mitte kunagi ma” või “liiga hilja” saavad iga laineloksutusega tahumatutest rahnudest muudkui peenemaks. Suured rohmakad kivimürakad, väiksemad silepõsksed ja õige pisikesed taskussemahtuvad kivid klobisevad lainetes ja meenutavad meile, et ka kõige jäigematest, liikumatutest ja kontimurdvatest mõtetest saab ajahammas lõpuks jagu. Jah, tõsi küll, mere aeg on teine kui see, mida inimestena tunneme ning oma rutakas sekund-tund mõõdus võime teinekord ekslikult arvata, et midagi ei muutu. Aga just seal meie silme all leiab aset võimatunanäiv – rahnudest saab liiv ja liivast äralendav tolm. Kui teinekord rannale minna, siis võib kuulda, kuidas kivikesed laines mürisevad. Nii tead – tumemõtte kiviveski jahvatab.
Teokarbid hoiavad kindlas kojas turvaliselt peidus meie helli mõtteid, selliseid, mida endalegi välja mõelda ei tihka. Kui tahad lähedal olla neile vaevukuuldavaile, ebamaistele, liiga suurte unistustena näivatele mõtetele, siis karbid rannal on nendeni otsetee. “Äkki ma võiks”, “mis oleks kui”, “olen alati soovinud” on karbikestes hoitud seni kui nende aeg on küps. Näiliselt hapra ent piisavalt tugeva heleroosa koja sees saavad need õhulised, unistajalikud ja kurssimuutvad mõtted rahulikult valmida. Kui näeme rannale uhutud tuhandeid väikesi avanenud merikarpe siis teame – need on kellegi valmissaanud ja oma elu elama hakanud unistused. Need avanenud karbid annavad kindla tõendi sellest, et see miski, veel käegakatsutamatu ja unenäoliselt viirastuslik mõte on kuskil võimalik. Millal sinu unemõtte merikarbikene avaneb, saab õigel hetkel teatavaks ainult sulle – tuleb aeg-ajalt rannal kaemas käia.
Kõrged kõrkjad kõhisevad tuules, ajavad oma tihedat tugevat soolasest veest janukustutavat juurestikku muudkui kivide vahele ja kasvavad nii, et kõrvus mühiseb. Nad on meie tugevate ja tarkade mõtete saadikud rannal. Nendel mõtetel on aegadetaguste rändrahnude vahele keeratud juured, ei-tea-millest toituv sitke ja nõtke keha ning taevast paitavad ladvad. Kui inimene unustab ära, et mis ta on ja kus ta saab, siis kõrkjad tuletavad selle ilma suurema vaevata meelde. Vaata hilisel maiõhtul läinudaasta mahalangenud ja vettinud kõrkjavallide vahelt ülespoole pressivaid tugevaid, elujõust pakatavaid teravikke. “Ma olen pärit”, “saan hakkama”, “algusest peale” ja muud taolised mõtted kasvavad kõrkjakujul meile meenutama, et see kunagi pole teisiti olnudki. Nii kaua kui inimene ennast mäletab, tunneb ta kõige muu seas ka kõrkjat, mis paindub tuules ja kannab teda üle laia ilmamere. Inimesel, kes omad põhjused vahepeal ära unustab, on hea minna tuulise ilmaga kõrkjate juurde, end nende sisse sahmida, maha kükitada ja kuulata, kuidas eluksvajalikud peamõtted pea kohal jälle kokku kohisevad.
Ja kõik need muud mõtted? Jah, kõike, mis jääb ridade vahele, mis on justkui mõeldud, aga mitte päriselt, või mõeldud ühtmoodi ning öeldud välja hoopis teisiti, saab lugeda kurrulisest merepõhjast. Need poolelijäänud plaanid, õhkuvisatud soovid, mahamängitud võimalused, eemalepeletatud meelepaha ja peaaegu aset leidnu ehk teisisõnu kõik need tavalised ja argised lood on kirjutatud sinna loksuva soolase vee põhja, lainetavate liivavalliridade vahele. Sinna on neid jäetud, sealt neid õngitsetud, seal neid taaskohatud. Oma taldade kompivas sammus läbi jaheda vee on meil voli teha nendega mida tahame. Võime merepõhjast püüda endale kaasa otsuse, pealkirja, esimese salmi, viisijupi, õhtusöögi või rongipiletid. Võime jätta sinna samahästi kui kogu oma maise vara. Võime lasta neil mõtetel enese ümber tasakesti ümiseda ja ise üleni suurt suplust nautida. Ja kui jalad ei puuduta enam põhja? Siis pole muud teha, kui ujuda. Veest oled sa tulnud, vesi sind kaldale kannab.