Kõnnin mööda tänavaid ja vastu tuleb keegi
kes sai hakkama
kes pole iial millelegi sellisele mõelnud
kes ebaõnnestus ja uuesti püüab
kes näeb välja natukene minu moodi
Kõnnin mööda tänavaid ja minust möödub see
kes ei vaeva end maise murega
kes kaotas eile ja täna jälle on võidu peal väljas
kes läheb viimaks ometi koju
Mu võõristavad jalad ei tea
kas neil on piisavalt sihti
et kanda mind läbi palavalt tungleva tänava
läbi nende kel on kuhugi minna
kes teavad sellest paigast midagi enamat
mu pelglikud jalad saavad siin julgustust
kauni mööduja naeratusest
ja enne kui nad ära põigata jõuavad
tunnevad juba tuhandete teiste jalgade seas
et nad ei peagi siin teadma
kuhu lähevad
mu jalad endalegi üllatuseks
hoolimata sellest et kõnnivad valel pool teed
juba armuvad samm-sammult sellesse paika
ettevaatlikult kompavad mööda mõtet
et kas peaksin talle oma tunnetest paotama
ja mida ta siis vastaks?
Kõnnin mööda tänavaid
need hästikasvatatud jalad
ringikõndinud ja ärapuhanud
aeglased ja veiderdavad
alustavad ja lootusrikkad jalad
loevad tänavakividelt nende kohta
kes on ammu ära unustatud
kelle elu pole keegi jõudnud kirja panna
sest selliseid on elatud tuhandeid
loevad väsinud teenijatüdruku kiireltpõksuva südame kohta
ja kullaga ehitud vana naise vagudes näo lugusid
riukaliku kannupoisi kõrvalteele põiganud sammude
ja uhke härra kõvakübara aluseid mõtteid
koperdavad kogemata nende jälgedesse
kes vedasid end koju pärast ränkrasket tööpäeva raudteesillal
pärast pikka lahingut au eest
pärast kõigi lapsukeste ilmaletoomist
komistan kuninganna jalajälgedesse
vaatan üle õla tagasi
ja näen õhtupäikesest kuldkollaseks kastetud pargiteed
juba mõne sammu pärast astun otse maadeavastaja kingadesse
tõusen paar-kolmkümmend meetrit kõrgemale
ja märkan pikksilmaga esimest lõunamere saart
siit kõrgelt tunnistan roosiaedade
peenelt väljajoonistunud sümmeetriat
ja luige lummust elada maise ja taevase kuninga käsu all
Kõnnin mööda tänavaid ja kuhu ma ka ei astuks
avastan end nende kingades
kel õnnestus kirja panna sõnu
mida mäletame ka sadade aastate pärast
sõnu mis meile
hiljasündinuile
on saanud lohutuseks ja kinnituseks
et me südamed on veel nii palju kordi sarnasemad
kui julgeme loota
Mu jalad kuulutavad tantsides omaks
võõraid paiku
mis ümisevad üha mingit tuttavat viit
tallad teavad kõiki sõnu peast
tallad tunnevad elektrit täis tormijooksu
selle poole keda jumaldavad
Kõnnin mööda tänavaid
varastest mõrtsukatest lõbunaistest silmamoonutajatest
kihavaid räpaseid ja ebaõiglasi tänavaid
kokkuvarastatud portselanist ja delfiinihammastest
kõlisevaid tänavaid pidi üha edasi
mu jalad ammugi ei oska enam aimata
et mis neid selle kõige juures nõnda võlub
mu jalad ja see maa
armunute uje silmavaade
kohkunud ja elevil
teadmata et mis see on
mis kuskil kõrgemal neid kohtuma käsutas
Kõnnin mööda
litritest sülekoertest parfüümidest
põimitud käänulisi teid
täisjoonistatud
täislauldud
täissosistatud
majaseinu mille luuderohtu uppunud
sinised uksed jäävad mulle suletuks
aga kuldsed lõvipead salamisi noogutavad
astun üha edasi mööda
troopiliselt lõhnavaid tänavaid
kus järgmisel nurgal keegi alati
keset pubisuminat
teraselt üle klaasiserva jälgib ja tunneb huvi
et kust ma tulen
ja mitte nii väga kuhu minemas olen
ehk seda teavad mu jalad
kaks naervat neidu
kaunimad kui kevad
tõmbavad lüüsiväravad lahti
mu paat vajub alla kanali hämarasse vette
palun väga
kõik teed on avatud.
Esimesel saabumisel Londonisse
suvi 2025
