Päästerõngas
Sõge ja tormine meri
mu kindel ja tuuline kodu
laineharjale kokku end kerin
kesk vahutavküngaste rodu
Mu kindel ja tuuline kodu
kus valitseb peremees meri
siin uksevaht kalu on sadu
nad koevad kullateri
Kuid mõnikord ase veab alt
vajub vette mu unine kere
peremees vahib vaid pealt
kuis hulbib mu pehkinud tare
End kuidagi kaldale tõmban
nahk pargib soolasest veest
kuid rannal on päästerõngas
ja soomused südames
Nad helgivad heledalt vastu
kes püüab sealt midagi näha
olen kuivale maale lastud
siin pole mul suuremat teha
Nüüd ukerdan tagasi vette
mul rõngas nööriga järel
kui vajumist taas tuleb ette
ehk päästab mind tormisel merel
Pilved
Pilved tulevad
nii madalalt et käega katsu
muudkui tulevad ja tulevad
tugevad tuulised pilved
kui pööran end siis näen
hoopis lähevad nad
lõputu minek ja kaugenemine
mis just oli siin ja varjutas kuud
see läheb ja järele minna ei saa
nagu sina
kogu elu muudkui tulid ja tulid mu poole
siis hetkeks hapraks viivuks
olime kohakuti
ja juba sa lähed
kaugened ja kaugened
jään liikumatult siia
raskelt vastu maad
kuid väljas on augustiöö
nii saan olla sinu lahkumisele
kuidagi lähemal
vähemalt see et saan näha sind minemas
ja enam ei sedagi
annab mingi kindluse
pilvede lõppematust ringlemisest
nad lagunevad ja hajuvad
poolduvad ja paiknevad ümber
et siis üha uuesti ja uuesti
tulla ja minna üle siiajäänute peade
Viimane kord
Mäletan viimast korda kui kohtusime
aga ei – mu mälu petab
see pidi olema enne
kui teadsime et viimased korrad üldse olemas on
see oli just see teine õhtu
mil jäime veel ukseavasse jutustama
ja millegi üle naerma
sa oma võtmed ära kaotasid
ning neid üheskoos otsisime
ja siis oli juba üsna hilja
koperdasime naljatades
kohtumise lõpuni
ning üldse ei plaaninudki
et millal jälle näeme
teadsime et varsti
see oli viimane kord kui kohtusime
ja mõlemad raudkindlad olime
et peagi näeme
peadpidi oma elude saginas
ei mõelnud me tol õhtul midagi enamat
ei ühtki üleliigset käeviibet
sügavat silmavaatu
või määravat sõna
puhas teadmatus homse saabumisest
kõik panused tema peal väljas
Või õieti oli vist veel üks kord
see oli millalgi pärast seda õhtut
kuskil – ei mäleta
midagi nagu rääkisime aga mida
ei mäleta
niivõrd harilikku rüüd
kannab viimane kord
niivõrd äratundmatut
eksimatut elusate nägu
et mitte üks silm teda ei eristaks
et ta kõige puhtamal kujul
oma absoluutses eheduses
saaks olla viimane kord
Tänu sellele saavad
kaalukaks kõik korrad mil kohtusime
nüüd tagantjärgi vaadates
laotub kogu meie kokkupuute habras pärlikett
taevatähtedena üles peade kohale
ja mitte ei saa öelda
et üks neist oleks see kõige olulisem
ühtviisi vilguvad seal kõik
Linnu töö
Öökullina ma uurin sinu ööd
löön silmad imestusest suureks
su kõrval pikutab su päevatöö
ja midagi on tuttavat ta juures
Näen läbi akna kuidas rahutult
ta vähkreb voodis rebib tekki
võtab unerahu sult
toob unenägudele mõru mekki
Siis huikan vaikselt korra-paar
seepeale päevatöögi vakatab
lööb õhetama idakaar
uus hommik aknal koputab
Nüüd tööle rästana ma saadan sind
pea norus jalutad sul taskus käed
olen kullanokaline lind
siin kõrgel üleval kas näed
On minul oma töö ja sul
hullvaba võimaluste sülem
kui paned vahel mõne tera mul
siis tänulikult valvan sinu üle
***
Suur tuul toob vetevalla lähemale
on koju kuulda rõkkav merepidu
ja kus on rõkkav merepidu
seal valmistan pidusööki
segan kokku kõiksugu laadi
kalasid kivisid vetikaid liivu
ootan õhinaga kaugelt tulnud vendi
valged purjed tuules kummis
sealt nad saabuvad
kajakad kõhud loojuvast päikesest roosad
saadavad neid uhkelt
kuiva maa poole
kuid tean nad ei jää kauaks
tean kuidas hakkavad õige pea üle õla
mere poole piiluma
kui arvavad et keegi ei näe
olgu meil siis vähemalt see õhtu
tänane rikkalik pidusöök
sest hommikul võite olla juba kus tahes.
***
keset tormi lainevahtu
otsin tuletorni
korraks teda näen
juba kuhtub
ja ümberringi ainult pime maru
aga piisav oli põgus pilk
nii tean
et ulatuvad minu pikad käed
üle tujukate tõusuvete
sealpool on tuletorni vilk
ja muu kõik meelepett
keset tormi lainevahtu
hakkan sumama
küllap mingil moel peame vastu
ka siis kui jalad kaugel maast