Ülestõusmispühad
I
Suur ime on sündinud –
nüüd võib öelda
et enamik meist elas üle
ka selle talve
oleme sulanud välja
Kuid miks vaatad üles taevasse?
Kas kuuled midagi?
Jah need on laglede heledad kõhud
mis üle me peade õõtsuvad
taevas on kevadlindude kisa
päike loojub merre
õhk on põlengukarva
kui kissitan silmi ja uurin
siis mõnikord harva
näen taevas ka meie isa
ta istub seal latvade vahel
ja lahkesti alla naeratab
sellest kevadest saati just nii meil kahel
suur sula on suurema vaevata
***
Ma ei päri seda mõisa
Seal nad seisavad – laial paraadtrepil
marmorist veevalajanaiste ja lõvipeade vahel
nad kuulavad vaikides linde
pilgud tõstetud, kaelad õieli, suud kergelt naeratamas
loojangujärgsed astmed on veel heledad
ent mets, mille kandadel seisan, juba tume
nad märkavad mind ja hakkavad viipama
ei, see pole kutse, nad annavad mõista, et läheksin
ja kõik mis nad olid elus – kui erinevad ja kenad
nad surmas enam mitte ei ole
ja see mõis, nende ootuspärane kodu
on nad viimaks trepile lubanud
see pole julgustus
vaid jumalagajätt
ma ei päri seda mõisa
ja üks puudutab õrnalt teise õlga
kui kaugel hakkab kukkuma kägu
***
Küla
Mu külas
seal kust olen pärit
on suure südamega inimesed
nad kannavad iga päev kaasas
oma laia ja üha kasvavat südant
ikka sinna ja tagasi
sinna ja tagasi
Mu külas on palju südameid
mida keegi pole murdnud
ega kaotanud
vanadest aegadest saati
on kombeks neile killuke oma südamest külakostiks viia
katkematu rivina
kaunistavad need kingitud südamed
külani viivat teeäärt
Mu küla inimeste südamed
on puhtast tahumata kivist
otse nende jalge alt võetud
maast välja kaevatud
need on kerged ja lihtsad südamed
lootuse peal väljas
et neid võetakse kuulda
***
Lapik päike
Nägin eile päikest
sedapuhku oli ta lapik
vajus uimaselt merre
kuumusest roidunud
Nägin eile päikest
ta ütles minnes
silmad sule ja mida siis näed
vastasin veel üht
tumedat päikest laugude all näen
See tume päike paistis must läbi
ja vaatas teraselt otsa
ta ütles – näen kõike –
su kartust ja häbi
näen ka su algust ja otsa
Ja kui sind kunagi enam ei ole
ühes läinud on häbi ja hirm
siis seesama lapiku päikese poole
näitab kellegi õnnelik sõrm
***
Kõik me külalised kuival kaldal
ööpäeva sisse ära mahume
kus lõpeb maa ja vesi algab
külm ja lainevahune
Või vait ja tume mudakarva järv
kus kased sügist koovad salguti
kus riivab meid suve välimine serv
ja koger kaugelt tunneb kalurit
Me külalised kõrkjasahinate külas
ja männikriiksatus lööb lahti ukse
keegi nagu vaataks kuskilt ülalt
kas avame kui kostub minemise kutse
Kas avame kui kõmab koputus
küsimata et kes on
sest võimalus välkvabalt lõputu
et seisab seal pooltuttav õnn
***
Lähen tagasi kolmkümmend kolm aastat
või kolmsada aastat
sinna kus teist ja võib-olla viimast korda
kohtusid noor naine ja mees
sinna tuulisele laintemühast kõmisevale promenaadile
ma kekslen
nende seltskonnast mahajäänute ümber
nagu veidrik ja kuutõbine
või siis istun hoopis vaikselt kõnniteeserval
kaardipanijanaine
rätt ümber pea
ning püüan nende tähelepanu
nad märkavad mind ja astuvad ligi
toimetan midagi kaartidega
ennustan kõike mis kolme aastakümnesse
ära võiks mahtuda
ning kui sendike mu mütsile kukub
siis võtan nende käed
üks ühte teine teise pihku
ja ütlen seda mida tegelikult öelda tahtsin:
olge teineteisega head
siis olge veel paremad
alustage lõpust
ja jõuate algusesse välja
ilusat elu – see tuleb teil nii või teisiti
nad naeratavad kohmetult
vaatavad mulle hetkeks otsa
ja tõusevad siis
soojade kätega viibates jätkavad oma teed
alustavad oma teed
et see kõik maailma ilmsiks tuua
ja et see kõik siis sama kiirelt
tuuliselt promenaadilt minema pühkida
nagu midagi poleks olnudki
***
Kojujääjad
Kui rannale teid mindi saatma
ja teised naised lehvitades nutsid
ei meremees see saanud lubada ju naasta
kõik naised kaelast valge salli võtsid
Veel huigati ja hüüti teile järele
ma juba salamahti kodu poole pistsin putku
nüüd aega pole mul et pisardada merele
mul silmi ainult oluliseks jätkub
Sest siis kui nemad määramatuks ajaks merel
mul harukordne võimalus on olla kuival maal
lasta koplisse mu tallisseisnud kere
lasta kihutada tagant üles lüüa tal
Küll merel siiski ohverdusi viin
ent pudelkirjad laseb viimseni kõik põhja
vahest mõne sõna nokib kinni kajakas või tiir
toob ääremärkusena teie armukirjakuhja
Et kui ka koduranda kunagi teid kannab tuul
siis poleks nutvaid naisi rätikuid ja korras tuba
seal pärismaalased teid ootaks pärissõnad suul
ja lõke põleks ammuilma juba
***