Astuge palun edasi. Astuge – see tähendab seadke jalg teise ette ja sooritage kasvõi üksainus samm. Olete seda palju kordi teinud, teate kuidas see käib. Ootamise aeg on ümber, nüüd on antud voli minna. Palun – see ei ole käsk, vaid palve. Tasub meeles pidada, et meid on lahkesti kutsutud ning seda ei pruugita kaks korda öelda. Tasub meeles pidada, et meie peal on kasutatud võlusõna. Edasi – justnimelt, sinna tundmatusse, järgmise käänaku taga peituvasse tulevikku, sellesse hämarasse eimiskisse, mis lähemale jõudes lükkub kaugemale ja alati, alati meie jaoks valmis on pandud. Edasi soovib, et ta kodustaksime, edasi soovib jääda meist sammuvõrra ette. Astuge palun edasi, nõnda lausub roheline.
Roheline ei küsi luba tulla. Talle on vaja lihtsalt soodsaid tingimusi ning ta ilmub igasuguse meiepoolse pingutuseta. Roheline pressib end välja hallidest klõbisevatest oksakontidest, sirutab oma väikesed pungarusikad harali sõrmedega suurteks käteks, mis üksteisest kinni haaravad ja katavad oma helendavate peopesadega kogu meie peadeülese ruumi, kus enne nagisesid hõredad raod ja kahvatud vitsad. Roheline saabub nagu kuninganna. Ta ei jää kellelegi märkamata. Kui ta tuleb, siis suurejooneliselt, kõikehaaravalt, maastike muutvalt, armunuid puudutavalt, nukrameelseid lohutavalt, ootusärevaid tervitavalt, töölisi veel rohkem tööd rabama panevalt ja lapsekesi kilkamaajavalt. Kogu siinviibimise aja ülistame teda, mõtleme ja luuletame temast, kasvõi ainult heatahtlikult naeratame mõnikord omaette, püüame veenda teda jääma ja räägime õlguväristavalt ajast ilma roheliseta. Kui ta lahkub, siis pidulikult – aeglaselt, värvi ja kuju muutes, väärika kõnnakuga.
Roheline pakub inimesele kaitset. Meie jalad mäletavad oma esimesi samme rohelise muru peal. Näha ja tunda oma nahka rohelise ligi annab meile turvatunde, meenutuse millestki põlisest ja üdini heast, lohutuse ja kinnituse, et oleme oodatud. Astuge palun edasi, sest just siin on teie õige koht. Tuhanded ja tuhanded rohelised peopesad lehvitavad peade kohal ja sahistavad julgustusi kõrgemalt.
Sinitaeva ja kollase päikese laps – ole tervitatud meie hallis ilmanurgakeses! Sinu tragid saadikud rohevint, roheline sõstar, rohutirts ja haljendav rohumaa kannavad enesega kaasas su lihtsat palvet ja sosistavad meile seda lakkamatult kõrva. Tihtilugu on vaja meil, va kõhkleval ja pikaldasel inimsool, mitmeid, paljusid kutseid enne kui astuda söandame. Aga sinul pole kahju – tuled igal aastal üha uuesti ja uuesti kinnitama meile, et just nüüd on käes parim aeg. Meie läinud ja tulevased kahtlused on sulle kui sahmakas jahedat vett – need ajavad sind vaid hoogsamalt kasvama ja panevad palge särama. Roheline saabub meie ellu ühel või teisel viisil alati tagasi. Just siis, kui oleme ootamisest peaaegu murdumas, kõnnib ta rahulikul sammul ukse juurde, avab selle ja ütleb – astuge palun edasi. Sellist rohelist näen õuel seisva kuninganna silmis.