Kõrge ja valge päike käib üle
hulkuri heleda pea
see kõik mis meile on hirmus ja kõle
on temale kindel ja hea*
Enam valgemaks minna ei saa. Seisan su seljataga ja heidad mu näole oma kuningliku varju. Viskad minu kaela oma tumeduse ja mul ei ole raske seda kanda. Väikese loomana olen su suursuguse koja ees maas, silmi ära keeramata märgin üles selle, mida pead võimalikuks mulle näidata. Mida enamat saaksingi sinult paluda. Selles peitub minu õnn, et saan olla su lähedal sel pidulikul hetkel, kui kogu valgus sinu varju tagant pöörab mulle otse silma.
*
Üks hulkur pingil
kivilinna kõrgendiku peal
ta istub vahib ringi
ta ainus kodu on seal
Üks hulkur seal pingil
kevade algamiskohas
ta ümbert minnakse ringi
lage pilvitu taevas ta kohal
Üks hulkur näeb
karge päeva algust-lõppu
seda kuis ma linna läen
mu nähtamatuid vaenlasi ja sõpru
See kodutu sääl nii tasa
kõrget kivilinna ehtimas
kumab pungadele sooja
et nad saaksid lehtima
Kõrge ja valge päike käib üle
hulkuri heleda pea
see kõik mis meile on hirmus ja kõle
on temale kindel ja hea