KIVID JA LINNUD


HILJUTI LISATUD:

  • Viimnepäev

    See oli aasta viimane päev, kui meid õnnistati pimestava ultramariiniga. Sellist sinist polnud ammu nähtud. See oli kui katedraalivaikuse- ja hämarusega harjunu astuks tagasi tänavale. Kogu maailma kirkus lööb seal, otse pühakoja ukse ees, silmist pimedaks. Sinise taeva ja päikese pealesööst paneb kaugelt maalt tulnu käsipidi taskust kaarti otsima. Suure vaikuse ja halastamatult mürgeldava linna vaheline murdejoon on õhuke ja mure. Siinpool oled harjunud hakkama saama, ent nüüd näib raske valgusega kohaneda. Sealpool, kolm sammu ja kolmsada aastat tagasi, kohtasid üht rahutuvi, kes nii mahedalt sulle kudrutas ja lubas viimaks kohale viia kirja selle palvega, mida ammu salamisi lausunud oled. Suur vaikus tähendab vist jaatust.
    See oli aasta viimane päev, kui meile korraks kaela langes kogu ilmaliku maailma pidulik ultramariinne päispäev. Palun väga, tulge kõik, sest kõik on teile valmis pandud.

  • Värviraamat – hall

    Me tunneme väga suurt halli. Ka päeval nagu täna on ta meiega, laotub üle me peade ja paksu vatina topib kinni kõik praod, kust sina sisse võiks pääseda. Tunneme oma halli kaugelt ära, just nii palju musta ja valget, just nii madal rõhk. Ei ole abi ka akendest ja ustest, kardinatest, soojast kaminast ja pehmest vaibast – see vormitu tumm udu leiab oma sissepääsu ka kõige peenema kanga kiudude vahelt, satiin ja gobelään on talle vaid rõõmuks. Ka võõral maal, varem või hiljem, leidub mõni hulkuv hall, kes ootamatult ühel pärlina paistnud päeva peal jalgu kõlgutab ja tuttava viipega tervitab. Läksin ju minema, loobusin sinust, mida sa veel tahad? Painajalik, igav, undav värvitu, kuidas võisid mulle järele tulla? Tema aga teeb seepeale endale vaid mugavama äraolemise, kutsub omasuguseid juurdegi ning kihistab mu küsimuse peale naeru. Hea küll, mis mul muud üle jääb, kui temast mõelda, talle päranisilmi vastu vahtida ja püüda ära arvata ta pärisnime, ehk siis jääb mulle alles miski, millest tegelikult hoolin.

    Loe edasi…

  • Värviraamat – valge

    Valge päralt on maailm. Teda ülistab usk, kummardab eksinu, palub väeti. Valgete linade vahele heidavad armastajad, valge lina tõmmatakse üle kadunukese pale. Valgest munast koorub lind ja valgest lehest sünnib raamat. Valge alustab meie päeva. Õnneks on hommik, mõtleme. Ka viletsaimale meie seast jõuab pärast mustavat ööd kätte päev. Me tunneme päeva, tema rütmi ja nõudmisi, mida ummisjalu täitma ruttame. Päev on selge, annab meile toimimiseks igal nurgal vihjeid, nügib meid edasi. Päevavalgel hoiame oma paremat poolt, seda, mis valgust kannatab.

    Loe edasi…

  • Värviraamat – must

    Mustaga algab ja lõpeb etendus. Mustemast mustemad olid öö ja päev sel ammusel ajal, millest lugusid enam ei räägita. Need, kes elasid enne lampe ja laternaid, tundsid sellist nõgimusta, mida meie enam ei tea. Mõnikord vaatame hõbedasi vilgukive öösel seal üleval suure musta sees, neist oskame unistada, nende kanda julgeme jätta oma soovid. Võõpame maailma valgemaks ja värvilisemaks, et võiksime musta unustada. Seda, kust tulime, ei mäleta me enam ning sinna, kuhu suundume on tänagi veel liiga pikk maa minna. Miks mõelda sünkjast saadikust, miks vaevata närve pilkase metsateega?

    Loe edasi…

  • Peatäis haikusid

     

    hall vaob valgele
    kaela nagu vana arm
    päev otsa lembes

     

    *

     

    hämarus laskub
    salakuulajana ta
    ei hüüa tulles

     

    *

     

    keskööni töötab
    hõbesirbi vihinal
    noor kuusulane

     

    *

     

    teel mereranda
    kummardub krudisev liiv
    soolase vee vend

    Loe edasi…

  • Paistab läbi

    Kõrge ja valge päike käib üle
    hulkuri heleda pea
    see kõik mis meile on hirmus ja kõle
    on temale kindel ja hea*

    Enam valgemaks minna ei saa. Seisan su seljataga ja heidad mu näole oma kuningliku varju. Viskad minu kaela oma tumeduse ja mul ei ole raske seda kanda. Väikese loomana olen su suursuguse koja ees maas, silmi ära keeramata märgin üles selle, mida pead võimalikuks mulle näidata. Mida enamat saaksingi sinult paluda. Selles peitub minu õnn, et saan olla su lähedal sel pidulikul hetkel, kui kogu valgus sinu varju tagant pöörab mulle otse silma.

    Loe edasi…