Kas võiksid mulle jutustada millest tahes, sõnadega ehitada vaateid, tänavanurki, kohvikutreppe, võlvialuseid, elutubasid, neid paiku, kus oled ööbinud… Tahaksin sel sügisel olla korrakski sinu kingades, teadmata kuhu tee mind viib. Neil harvadel kordadel, kui mu õuele astud, puhas ja lustlik nagu vastärganud päev, ei midagi kaasas, ei midagi ülearu mõttes, ahmin sind nagu õhku. Proovin kärmelt lugeda su silmadest kõige selle kohta, mida vahepeal näinud oled. Vean asjatut lootust, et ehk istud minuga laudagi, kuigi tegelikult juba näen su minekule kibelevaid jalgu. Tulid vist selleks, et öelda midagi, aga suures tuhinas läks see mu kõrvust mööda. Proovin nüüd üles tähendada vähemalt selle, mida su näos vilksamisi silmasin. Oli see kõik tõesti nii? On sel tähtsust? Las ma proovin su kingi, las ma astun kasvõi siin, oma õue peal, nendega mõnedki sammud.