Joonistamine on lihtne. Tarvis läheb ainult kätt, mingitsorti pliiatsit ja paberit. Kujud ja jooned, mis pole tähed, aga ometi on miski, ongi joonistamine.
Keeruliseks läheb see siis, kui pea astub ligi ja hakkab arvamust avaldama selle kohta, mille jaoks teda üldse praegu tarvis pole, nimelt mida ja kuidas tuleks joonistada. Niipea kui tähtis pea segab end vahele sellesse lõbus-lihtsasse janti, tarduvad kõik kivikujuks ja rivistuvad tõrksalt väljaku servale ritta, sest hakatakse uuesti ja pikalt üle kordama mängu reegleid. „Aga me ju juba mängisime!“ tahaks hüüda käsi. „Jah, laske meil jätkata!“ ihkaks kisendada pliiats. Kui suur ja arukas pea on võtnud endale vahekohtuniku ameti ja püüab kõike omatahtsi korda seada, võib lustlik mäng kahvatuda igavaks ja tülikaks katsumuseks.
Joonistamise ülesanne ja üks suur eesmärk ongi pea eest ära joosta. Panna liduma nii et too kätte ei saa. Nii on joonistamine alati lihtne. Siis on see mäng, mille reegleid tead sünnist saati unepealt. Joonistamismängus huilgavad kaotajad üle väljaku „minu võit!“ ning võitjad jooksevad muudkui edasi, teadmata midagi kullatud medalitest, sest finišijoon on sama hästi kui nähtamatu.