Öösel sünnivad ja surevad inimesed. Pimedal ajal laskutakse põlvili valgust paluma, öö toob tänavale rebased ja rotid. Vaevu heledamaks tõmbuva taeva all löövad kajakad kisama ja luuad sahistavad asfaldilt minema veel viimased öised riismed. Latern kustub täpselt siis, kui valgust on piisavalt. Esimese trammi kriiskav kurv kajab kaugelt üle katuste ja ragisedes kooruvad lahti võretatud vaateaknad. Kiired ja täpsed kingakesed kõpsuvad kodust välja.
Kuskil kaugel saabub teine hommik. Varjud haigutavad aeglaselt üle muru ja kuldnokad on asjalikult asunud nokkima väljavalgustunud palakesi. Tuul sosistab midagi vahtraga. Ma peaaegu ei mäletagi, et kuhu selles isetoimivas vaatemängus asetuda. Jään igaks juhuks ääre peale istuma, sel ajal, kui hommik oma kohisevaid vitriinaknaid poleerib.

See võis olla pühapäev, kui esimest korda kohtusime. Igatahes oli see justkui laenatud päev, kingitus lisaks millelegi, mille oled just võitnud. Mu selgelt joonistunud mustrisse jooksid sel päeval sisse neli pikka palki, nende vahel hoogu ootav iste. Kuidas peaks toimima, kui hoovile on üleöö kerkinud vägev kiik? Selgelt pole see saadetis silmapete, temaga tuleb nüüd harjuda ja koos elada. Esialgu mõelda temast, kui võimalusest, sõidukist või läbipääsust. Esialgu mõelda temast.
Kui hoovile kerkib üleöö kiik, siis laps jookseb kohemaid ligi ega saa enam silmi sellelt pööraselt õnnelt. Ta mõistab otsemaid kiige lihtsat sõnumit.
See võis olla pühapäev, kui sind esimest korda nägin.