Läbi aknaruudu paistab õu nagu piltmõistatus. Siin toas näib kõik selge ja arusaadav, aga väline ei seleta end kunagi tervenisti. Seestpoolt vaadates võib tunduda, et tead seda kõike, mis seal väljas ootab, kuuled läbi seina varese kraaksatustki, näed lund langemas ja oksaraage tuules kõikumas. Mõtled, et saad siin soojas toaski temast piisavalt osa ning huvi õuestoimuva vastu jääb toa tasasele tuttavale mõminale taas alla. Läbi aknaruudu vaatad, kuidas päike kõnnib halli päeva lõpetuseks su aialippidel ja heidab puudele külma talvise kuma. Jälgid, kuidas öö muutub hommikuks ja too kohe tagurpidi jälle ööks veereb, tuues korraks vahepeal kuuldavale õrna ohke, mida kutsume päevaks. Öösel näed unes, kuidas tuul puhub kõik su toa aknad hingedelt maha ja sa püüad neid tagasi ette lükata, aga nad ei püsi enam kinni. Hommikul paned soojalt riidesse ja lähed õue.

Mõnikord ma mõtlen, mida tegi mu vanavanaema praegusel ajal, keset talve viimast, ent karmimat kuud. Toona, kui ta mulle lugusid rääkis, ei osanud ma suurt lisa küsida, kogu tema juttude maailm tundus nõnda õrn ja hoomamatu. Tundsin, et see on ainult tema valida, milliseid kilde oma elusajandist ta jagada soovib ja saab. Kogu tema juttude lapitekk, mida ta kronoloogiat eirates muudkui mu kõrvu ees kokku traageldas, hakkab mulle mingil moel alles nüüd, pea kakskümmend aastat hiljem sooja andma. Viskan halge ahju ja maalin õues talviseid puid. Vanavanaema läks koos oma üheksa aastase pojaga metsa järgmise talve tarbeks puid langetama ja saagima. Pärast istus videvikku pidades pliidi ees ja vaatas raudluugi vahelt kumavat leeki. Mõnikord ma mõtlen, kui kaugele ulatuvad vanavanaema käed – need, mis hoidsid mind, abitut esimeste elupäevade imikut ja mis väsinult ühel päeval külmaks läksid. Tema käed jutustavad edasi neid lugusid, millest rääkida ei tihanud. Tänu tema kätele, mis tahtsid ellu jääda, kompan mööda omale tuntud metsa koredaid kasekoori ja siidiseid männitüvesid pidi aina edasi.

Puud võivad olla mistahes värvi. Vaprate rüütlitena seisavad mu hoovi peal ja ristivad end kelleks aga soovivad. Sinised puud, punased puud, roosad ja rohelised puud. Juba peavad nad aga loovutama oma kirka tüve hämarusele, mis röövlina hoovi nurkipidi neile lähemale hiilib. Ja ülalt laskub salakuulajana  kaela valge taevas. Vaevalt küll, et valge võidab, raske uskuda, et keskpäevaöö koost laguneb. Suur valge vanamees kallab end laiade viirgudena alla, aga pisikesed pimedusepoisid on nii vilkad, et ei jää mulgi muud teha, kui neile kuulekalt teed anda. Vaevalt valge peale jääb.

Kui sajab lund, pean meenutama, mis jääb selle alla. Mitte, et lumi olemata võiks olla, aga temast on raskem läbi näha. Nüüd on mu aed nagu kaardimäng, kus tagurpidi pööratud piltide seast peab pimesi üles leidma õiged paarid. Kas siin ja siin kasvavad jändrikud ploomipuud? Vist küll, õige. Kas aialipid kumavad roosat? Ilmselt jah. Kas õhtupäike sirutab nende tagant oma pikad külmad käed lootusrikaste pilkude poole? Ei, vale, täna mitte. Sedasi aimamisi kompan läbi oma tuttava õue. Kui midagi meenutab muru, siis saagu nii. Kui kitsaks muutunud kasevõrades välgatab silmanurgast lillat, siis ei pea mind kaua veenma. Kui sajab lund, võin sama hästi ka kõik välja mõelda. Panen paari vareste valitseda sinakasrohelised männiladvad ja naabri akende kuma. Kollakashallika taeva ja hõredad hanged. Nii saan mängu jätkata, sest juba ei mäletaks ma õigeid paare. Nii kui ühe kaardi tõstan, on teine juba muutnud kohta. Kui sajab lund, saab mängust teine mäng ja vanast hoovist tuliuus.

See oli aasta viimane päev, kui meid õnnistati pimestava ultramariiniga. Sellist sinist polnud ammu nähtud. See oli kui katedraalivaikuse- ja hämarusega harjunu astuks tagasi tänavale. Kogu maailma kirkus lööb seal, otse pühakoja ukse ees, silmist pimedaks. Sinise taeva ja päikese pealesööst paneb kaugelt maalt tulnu käsipidi taskust kaarti otsima. Suure vaikuse ja halastamatult mürgeldava linna vaheline murdejoon on õhuke ja mure. Siinpool oled harjunud hakkama saama, ent nüüd näib raske valgusega kohaneda. Sealpool, kolm sammu ja kolmsada aastat tagasi, kohtasid üht rahutuvi, kes nii mahedalt sulle kudrutas ja lubas viimaks kohale viia kirja selle palvega, mida ammu salamisi lausunud oled. Suur vaikus tähendab vist jaatust.
See oli aasta viimane päev, kui meile korraks kaela langes kogu ilmaliku maailma pidulik ultramariinne päispäev. Palun väga, tulge kõik, sest kõik on teile valmis pandud.

Kõrge ja valge päike käib üle
hulkuri heleda pea
see kõik mis meile on hirmus ja kõle
on temale kindel ja hea*

Enam valgemaks minna ei saa. Seisan su seljataga ja heidad mu näole oma kuningliku varju. Viskad minu kaela oma tumeduse ja mul ei ole raske seda kanda. Väikese loomana olen su suursuguse koja ees maas, silmi ära keeramata märgin üles selle, mida pead võimalikuks mulle näidata. Mida enamat saaksingi sinult paluda. Selles peitub minu õnn, et saan olla su lähedal sel pidulikul hetkel, kui kogu valgus sinu varju tagant pöörab mulle otse silma.

Loe edasi…