Joonistasin metsa
ja metsa kohale päikese.
Inimesed ütlesid:
see on hommik.
Keegi ei öelnud: õhtu.

Aleksander Suuman
1960

Joonistasin metsa ja metsa kohale päikese. Ainult päikest polnud tol päeval näha. Võisin ainult arvata, et ta on umbes seal, künka kohal. Keegi arvas, et pildil on suveõhtu. Et tema teab täpselt niisugust värvi ja meeleolu hilisel sumedal suveõhtul. Sel hetkel hakkas pilt elama oma elu. See, et maalisin ta kõige hallimal talvepäeval, ei ole enam oluline. Kui miski pildil meenutab kellelegi midagi, siis on kõik juba öeldud. Kui pilt, kiri, laul või lause veeretab kivikese sinu tänase oleku ja ühe teise, unenäolise möödunud hetke vahele, siis pista see kivike taskusse ja heida ta justkui möödaminnes kellegi jalge ette. Vahest meenutab temale see kaugelt sisemaa mäestikust korjatud kivikene põhjamaist koduküla randa. Inimene näeb seda, mis on tema võimuses näha.

Kuidagiviisi uude päeva, liibates hommikusse, linkadi-lonkadi äsjavalminud öhe. Ülepea hakkaski juba pihta, tagantkätt veel jõuame viibata nägemist. Oli jah midagi, ei mäletagi enam, mis täpselt.
Hakkame otsast peale. Algus, va viirastuslik kangelane, plaanib märkamatuks jääda, aga just tema on see, kes tuleb tõmmata rambivalgusesse. Temata vajume otsemaid keskpaiga peadpööritavasse keerisesse ning viimaks sealt edasi, lõpu lõõpiva üksinduse ligi. Alguseta jõuame ei-tea-kuidas uude suvesse. Alguseid võib endale ka välja mõelda. Iga uus algus soojendab oma looja südamest paistva lootuskiire paistel käsi ja rõõmustab veel ühe võimaluse üle. Temaga tasub maha istuda ja oma lugu ära rääkida, natuke liigagi kaua teda kinni pidada, isegi kui mõni meist pole suurem asi jutumees. Alguse mahalöödud silmad ja minekule kibelev loomus annavad tunnistust sellest, et ta pole lihtsalt harjunud säärase tähelepanuga. Tegelikult teab ta hästi, mida tegema peab. Temast üle libisedes jääme ilma truust ja tasasest, targast sõbrast, kes pomiseb suunurgast tabavaid ettekuulutusi peatselt asetleidva osas, meile lahkudes sekund kauem otsa vaatab ning kinnitab, et saame hakkama.

Mõni hetk hakkab kohe jäätuma. Vaevalt oleme jõudnud teineteist tervitada, kui juba on selge, et tänane õhtu on servapidi endale ümber kasvatamas liikumatut, jääkarukarva kasukat. Ta on nõuks võtnud külmutada end meie mällu. Nüüd näeme seda hetke läbi jääkristallide võrestiku ning midagi tema peale kasvama panna ei saa, üles soojendada ei mõista. Mõni hetk jäätub ära otse keset mälulagendikku ja inimene peab hakkama ringiga käima. Lind jääb õhku, käed tõstetuks, suud avatuks, päikesekiir jääb üha langema ja langema aialippide vahelt samasse kohta. Uued rajad tallame sisse ümber tardunud pildi ja iga kord möödudes heidame pilgu, et vaadata, kas too on ikka seal.
Ükskord aga saabub kevad ja see õhtu hakkab vaikselt sulama. Inimesed tasapisi liigutama, lind kuidagimoodi edasi lendama, päikeselaik veerema. Suud hakkavad õige aeglaselt midagi ütlema ja murusse niriseb karget jäävett. Hakkame sulama välja.

Läbi aknaruudu paistab õu nagu piltmõistatus. Siin toas näib kõik selge ja arusaadav, aga väline ei seleta end kunagi tervenisti. Seestpoolt vaadates võib tunduda, et tead seda kõike, mis seal väljas ootab, kuuled läbi seina varese kraaksatustki, näed lund langemas ja oksaraage tuules kõikumas. Mõtled, et saad siin soojas toaski temast piisavalt osa ning huvi õuestoimuva vastu jääb toa tasasele tuttavale mõminale taas alla. Läbi aknaruudu vaatad, kuidas päike kõnnib halli päeva lõpetuseks su aialippidel ja heidab puudele külma talvise kuma. Jälgid, kuidas öö muutub hommikuks ja too kohe tagurpidi jälle ööks veereb, tuues korraks vahepeal kuuldavale õrna ohke, mida kutsume päevaks. Öösel näed unes, kuidas tuul puhub kõik su toa aknad hingedelt maha ja sa püüad neid tagasi ette lükata, aga nad ei püsi enam kinni. Hommikul paned soojalt riidesse ja lähed õue.

Mõnikord ma mõtlen, mida tegi mu vanavanaema praegusel ajal, keset talve viimast, ent karmimat kuud. Toona, kui ta mulle lugusid rääkis, ei osanud ma suurt lisa küsida, kogu tema juttude maailm tundus nõnda õrn ja hoomamatu. Tundsin, et see on ainult tema valida, milliseid kilde oma elusajandist ta jagada soovib ja saab. Kogu tema juttude lapitekk, mida ta kronoloogiat eirates muudkui mu kõrvu ees kokku traageldas, hakkab mulle mingil moel alles nüüd, pea kakskümmend aastat hiljem sooja andma. Viskan halge ahju ja maalin õues talviseid puid. Vanavanaema läks koos oma üheksa aastase pojaga metsa järgmise talve tarbeks puid langetama ja saagima. Pärast istus videvikku pidades pliidi ees ja vaatas raudluugi vahelt kumavat leeki. Mõnikord ma mõtlen, kui kaugele ulatuvad vanavanaema käed – need, mis hoidsid mind, abitut esimeste elupäevade imikut ja mis väsinult ühel päeval külmaks läksid. Tema käed jutustavad edasi neid lugusid, millest rääkida ei tihanud. Tänu tema kätele, mis tahtsid ellu jääda, kompan mööda omale tuntud metsa koredaid kasekoori ja siidiseid männitüvesid pidi aina edasi.

Puud võivad olla mistahes värvi. Vaprate rüütlitena seisavad mu hoovi peal ja ristivad end kelleks aga soovivad. Sinised puud, punased puud, roosad ja rohelised puud. Juba peavad nad aga loovutama oma kirka tüve hämarusele, mis röövlina hoovi nurkipidi neile lähemale hiilib. Ja ülalt laskub salakuulajana  kaela valge taevas. Vaevalt küll, et valge võidab, raske uskuda, et keskpäevaöö koost laguneb. Suur valge vanamees kallab end laiade viirgudena alla, aga pisikesed pimedusepoisid on nii vilkad, et ei jää mulgi muud teha, kui neile kuulekalt teed anda. Vaevalt valge peale jääb.