Suvi ise ongi nagu avatud uks. Võid käia sisse-välja, võid üldse mitte väljagi teha, võid teha mida tahad. Siin pole riive ja lukke, segavaid roostes haake või naela otsas rippuvaid võtmeid, mis ära kaduda ei tohi. Me ei pea meeles pidama, kust tulime või kuhu oleme teel, suvi annab meile vabastuse olla mõneks ajaks lohakas ja tuulepäine laps. Ja uks? Kas maldame ette võtta jalutamise vaeva selle avatud ukseni ja sealt läbi? Need uksed on nii lihtsad, kui nad seal eemal, kauges, lõpmatuse taga lasuvas suves loperdavad ja niivõrd keerulised ja suletuna näivad, kui nad peaksid meid ühtäkki siin, ootamatult keset talvetumma, oma heledusega ehmatama. Et kuidas siis nüüd järsku, oma pimeraskete jalgadega, sama uljalt ja jaatavalt kui suvi ise, minna läbi nendest päranisilmi vahtivatest ustest, mis kõike seda toredust lubavad?