KIVID JA LINNUD

  • Oktoober

    Kas võiksid mulle jutustada millest tahes, sõnadega ehitada vaateid, tänavanurki, kohvikutreppe, võlvialuseid, elutubasid, neid paiku, kus oled ööbinud… Tahaksin sel sügisel olla korrakski sinu kingades, teadmata kuhu tee mind viib. Neil harvadel kordadel, kui mu õuele astud, puhas ja lustlik nagu vastärganud päev, ei midagi kaasas, ei midagi ülearu mõttes, ahmin sind nagu õhku. Proovin kärmelt lugeda su silmadest kõige selle kohta, mida vahepeal näinud oled. Vean asjatut lootust, et ehk istud minuga laudagi, kuigi tegelikult juba näen su minekule kibelevaid jalgu. Tulid vist selleks, et öelda midagi, aga suures tuhinas läks see mu kõrvust mööda. Proovin nüüd üles tähendada vähemalt selle, mida su näos vilksamisi silmasin. Oli see kõik tõesti nii? On sel tähtsust? Las ma proovin su kingi, las ma astun kasvõi siin, oma õue peal, nendega mõnedki sammud.

  • Värviraamat – punane

    Tunned selle ukse ilmtingimata ära. Tühjal hämaral tänaval on see ainus, mille läve ees maas on kulunud tänavakividele justkui pooljuhuslikult tõmmatud punasega väike sõõr, kus sees lebab paar erksat peiulille õit. Tumedast puidust madal viltuvajunud uks selle kohal on suletud. Käepidemeks sepistatud võru, reljeefil tantsivad õndsal ilmel ja kergel sammul kuue käega jumalused, jalad mänglevalt tõstetud, kroonid peas. Läbipõimunud kehad peatuvad selleks hetkeks, kui neid vaatama jääd ning niipea kui pilgu kõrvale viid, jätkavad oma majahoidja tuhande aasta vanust kohust. Siin rõskel, kitsavõitu kivist tänaval ongi see uks, mille taga elab vana naine, kes tunneb punast.
    Loe edasi…

  • Tuulekoridor

    Kohtusime ühel suvisel pärastlõunal tuulekoridoris. Sa ütlesid midagi, ma noogutasin, aga tegelikult ei kuulnud su sõnu. Naeratasime kinnituseks – sina arvates, et olin sinuga nõus, mina lihtsalt niisama, teadmata millega päri olen. Sinu sõnad tuhisesid tuulekoridori pidi edasi, juba teab kui kaugel mu kõrvadest, minu noogutus laperdas kusagil oksa küljes. Võib-olla satuvad nad sellegipoolest koridori lõpus kohakuti ja saavad seal teada, kas käivad kokku. Meie aga seisime edasi vilu võlvi seinale nõjatudes ja liigutasime suid. Kõik sõnad, mida tol pärastlõunal teineteisele ütlesime, lendasid sedamaid tõmbetuule lõugade vahele. Kuulsin ainult kaskede kõva müha ja kaugemal mürisevat merd. Kogu jutt lendas tuulde. Alles nüüd, palju aega hiljem, teinekord tuule käes jalutades jõuaks nagu poolihääli mõni lause mulle pärale.

  • Lille unenägu

    /…/
    See on see elu kukkuv kurvameelne kägu –
    Kuid koore all on imeilus meie ilm:
    Lind, laul ja muinasjutt ja lille unenägu
    Ja inimese sügav imestaja silm.

    Ernst Enno
    Kuid koore all on imeilus meie ilm*

    Oli südasuvine südapäev, linnud õitsesid, lilled laulsid, muru kasvatas vilju ja õunad rohetasid üle kogu aia. Taevas ajas oma kollased heledad kiired üle sini-sinise päikese ja must muld keeras loiult teise külje. Tuul kiigutas end üle võlli ja kased noogutasid targalt kaasa merelainetele, keda neil sealt ülevalt rõõm oli näha. Kurva ilma kare koor oli kuumusega pragunema hakanud ja inimene seisis keset õue ning muudkui vaatas kuidas tema ümber sumises südasuvi kaasa nobedate mesilaste lihtsale viisijupile. Istus teine siis nende keskele maha ja hakkas üles tähendama seda, mida kuulis, käsi visandas pimesi  pojengi päikese käes soojenenud õielehe sametist puudutust, kõrv pani samal ajal tähele viimaste sireliõite kukkumise vaatemängu. Siinsamas, maakoore paotunud heledas viirus, talletus sügavale tema silmade taha tärkava lille rõõmukilge ja vastvabanenud rööviku esimene sirutus.

    Loe edasi…

  • Värviraamat – sinine

    Pole olemas midagi, mida sinine poleks näinud. Pole kedagi, keda sinine poleks ilmale aidanud ja teisele poole saatnud. Pole olemas midagi suuremat, kui sinine.
    Tema ongi meie isa taevas, lootuskiire teelesaatja, rahutuvi tiivaulatus. Sinine on vana, luitunud keebiga taevatark, kes pärast aastatuhandeid väldanud ilmaõõnsuse uurimist juhatab vilunud käeliigutusega meile just õigel hetkel kätte niidiotsad suurimate saladusteni, mida teada saada oleme pälvinud. Ta hoolitseb selle eest, et maailmas valitseks õiglus, kord ja tasakaal. Isegi kui kehvematel päevadel ei pruugi see meile alati nii näida, siis sinivanake võib neid asju paremini teada.
    Loe edasi…

  • Ilmakirjad. Kaks hommikut

    Kõlgutan peaväljaku templimademel jalgu ja vahin seda hommikut. Varakult on kohal kõik Katmandu vanalinnale omased hääled – segane ja vaikimatu kokkumäng  tuvidest, rolleritest, koertest, vilistavatest korravalvuritest, templikelladest ja jutumõminast. Tohutud kuhjad erkoranžide peiulillede vanikuid on laotatud astmiktemplite jalutsisse maha. Et kõigile jumalatele jätkuks. Et nad näeks meie piiritut, igapäevast, naha alla voolama pandud pühendumust, sest milleks kahelda, kui on antud võimalus uskuda?
    Mu jalad on mind toonud siia kiviastmele tagasi pärast kümmet aastat mujal kõndimist. Nad mäletavad neid treppe, nende monoliitide hommikust rõskust ja tolmu, nende põletatud savist tänavakivide sik-sakilisi, alalõpmata keeravaid teid. Mu jalad soovisid väga uuesti läbi astuda sellest hommikust, mil olen kohaliku naise moodi rõivas ja saan ringi kõndida nii, et keegi mind üleliia tähele ei pane, mil saan templinurgal keset viirukisuitsu ja hommikusi tervitusi juua oma päeva esimese chiya, mil saan näha turumutikeste tänavale valmisseatud juurviljakuhjasid, mil saan taldadessekulunud orienteerumisvõimega traageldada mööda ärkavat Paabeli segadust.
    Aga ei mu jalad ega ma ise teadnud, ega julgenud mõelda sellest, et kahte samasugust korda pole olemas. Loe edasi…