KIVID JA LINNUD

  • Tuulekoridor

    Kohtusime ühel suvisel pärastlõunal tuulekoridoris. Sa ütlesid midagi, ma noogutasin, aga tegelikult ei kuulnud su sõnu. Naeratasime kinnituseks – sina arvates, et olin sinuga nõus, mina lihtsalt niisama, teadmata millega päri olen. Sinu sõnad tuhisesid tuulekoridori pidi edasi, juba teab kui kaugel mu kõrvadest, minu noogutus laperdas kusagil oksa küljes. Võib-olla satuvad nad sellegipoolest koridori lõpus kohakuti ja saavad seal teada, kas käivad kokku. Meie aga seisime edasi vilu võlvi seinale nõjatudes ja liigutasime suid. Kõik sõnad, mida tol pärastlõunal teineteisele ütlesime, lendasid sedamaid tõmbetuule lõugade vahele. Kuulsin ainult kaskede kõva müha ja kaugemal mürisevat merd. Kogu jutt lendas tuulde. Alles nüüd, palju aega hiljem, teinekord tuule käes jalutades jõuaks nagu poolihääli mõni lause mulle pärale.

  • Lille unenägu

    /…/
    See on see elu kukkuv kurvameelne kägu –
    Kuid koore all on imeilus meie ilm:
    Lind, laul ja muinasjutt ja lille unenägu
    Ja inimese sügav imestaja silm.

    Ernst Enno
    Kuid koore all on imeilus meie ilm*

    Oli südasuvine südapäev, linnud õitsesid, lilled laulsid, muru kasvatas vilju ja õunad rohetasid üle kogu aia. Taevas ajas oma kollased heledad kiired üle sini-sinise päikese ja must muld keeras loiult teise külje. Tuul kiigutas end üle võlli ja kased noogutasid targalt kaasa merelainetele, keda neil sealt ülevalt rõõm oli näha. Kurva ilma kare koor oli kuumusega pragunema hakanud ja inimene seisis keset õue ning muudkui vaatas kuidas tema ümber sumises südasuvi kaasa nobedate mesilaste lihtsale viisijupile. Istus teine siis nende keskele maha ja hakkas üles tähendama seda, mida kuulis, käsi visandas pimesi  pojengi päikese käes soojenenud õielehe sametist puudutust, kõrv pani samal ajal tähele viimaste sireliõite kukkumise vaatemängu. Siinsamas, maakoore paotunud heledas viirus, talletus sügavale tema silmade taha tärkava lille rõõmukilge ja vastvabanenud rööviku esimene sirutus.

    Loe edasi…

  • Värviraamat – sinine

    Pole olemas midagi, mida sinine poleks näinud. Pole kedagi, keda sinine poleks ilmale aidanud ja teisele poole saatnud. Pole olemas midagi suuremat, kui sinine.
    Tema ongi meie isa taevas, lootuskiire teelesaatja, rahutuvi tiivaulatus. Sinine on vana, luitunud keebiga taevatark, kes pärast aastatuhandeid väldanud ilmaõõnsuse uurimist juhatab vilunud käeliigutusega meile just õigel hetkel kätte niidiotsad suurimate saladusteni, mida teada saada oleme pälvinud. Ta hoolitseb selle eest, et maailmas valitseks õiglus, kord ja tasakaal. Isegi kui kehvematel päevadel ei pruugi see meile alati nii näida, siis sinivanake võib neid asju paremini teada.
    Loe edasi…

  • Ilmakirjad. Kaks hommikut

    Kõlgutan peaväljaku templimademel jalgu ja vahin seda hommikut. Varakult on kohal kõik Katmandu vanalinnale omased hääled – segane ja vaikimatu kokkumäng  tuvidest, rolleritest, koertest, vilistavatest korravalvuritest, templikelladest ja jutumõminast. Tohutud kuhjad erkoranžide peiulillede vanikuid on laotatud astmiktemplite jalutsisse maha. Et kõigile jumalatele jätkuks. Et nad näeks meie piiritut, igapäevast, naha alla voolama pandud pühendumust, sest milleks kahelda, kui on antud võimalus uskuda?
    Mu jalad on mind toonud siia kiviastmele tagasi pärast kümmet aastat mujal kõndimist. Nad mäletavad neid treppe, nende monoliitide hommikust rõskust ja tolmu, nende põletatud savist tänavakivide sik-sakilisi, alalõpmata keeravaid teid. Mu jalad soovisid väga uuesti läbi astuda sellest hommikust, mil olen kohaliku naise moodi rõivas ja saan ringi kõndida nii, et keegi mind üleliia tähele ei pane, mil saan templinurgal keset viirukisuitsu ja hommikusi tervitusi juua oma päeva esimese chiya, mil saan näha turumutikeste tänavale valmisseatud juurviljakuhjasid, mil saan taldadessekulunud orienteerumisvõimega traageldada mööda ärkavat Paabeli segadust.
    Aga ei mu jalad ega ma ise teadnud, ega julgenud mõelda sellest, et kahte samasugust korda pole olemas. Loe edasi…

  • Õhtujutud. Merest mõtteid õngitsema

    Meri on täis mõtteid. Meres loksuvad mured ja lainetavad unistused, soolase vee sees hulbivad kimbatused ning ogalike vahel siplevad teravad tunded. Mõni meist pöördub viimases hädas või suures helduses ikka mere poole, meri on nende vana tark, teadja esivanem. Teine inimene mõtleb, kuidas aga tuule käest kiiremini minema saaks – neil on mujal omad kohad. Merelastele lennutab rohekas jahe vesi päästerõngaid kivisele rannale nagu adru pärast tormi. Sel ajal kui igatseval pilgul silmapiiri vahime, toimetab merekallas omatahtsi meie mõtetega ringi ning loksutades, laksudes ja lagisedes loobib nad mööda randa laiali. Kui neid kokku korjama asume, võime leida eest hoopis midagi muud.

    Kivikesed kaldal lihvivad kannatlikult pehmemaks jäiku mõtted. Meie kivistunud lood peas, need, mis ütlevad “alati sa” või “mitte kunagi ma” või “liiga hilja” saavad iga laineloksutusega tahumatutest rahnudest muudkui peenemaks. Loe edasi…

  • Värviraamat – lilla

    Lilla on ajahambale vastu pidanud, hämarate soklikorruste müstiku värv. Tema toa suletud ukse alt tõuseb alatasa hämust udu ja rõskesse koridori on kuulda, kuidas keegi klaasist kolbe tõstab ja midagi pliidil muliseb. Just neil pimedamail tundidel, mil kogu maja rahvas õndsat und magab, teeb müstik oma kambrikeses katsetusi uue elueliksiiri retsepti tarbeks. Tema küünlavalgel toimetavad, täpsed ja keemilistest keedistest tumedaks tõmbunud nahaga sõrmed värisevad elevusest, sest sel korral näib siit tõesti midagi haruldast sündivat. Müstiku auravast katlast hakkab üle ääre valguma seninägematut värvi suitsu, keedis kogub omatahtsi hoogu ja muliseb nagu homset ei oleks. Müstik ei saa silmi katlalt, võtab kobamisi tagantkätt riiulilt väikese klaasist pudelikese, nokitseb värisevate sõrmedega korgist punni eest ning lisab veel natuke… oh, ei või olla! Pudelikesed olid vahepeal riiulil kohti vahetanud ning mis pidi olema see, oli hoopiski too!
    Loe edasi…