Ära küsi, inimlaps,
ja ära anna nõu!
Mis on piiratus ja mis on
piirideta õu?*
Vastu õhtut kõrguvad tumedad puud mäestikeks. Kurrulisi kaljupragusid mööda vuliseb alla musträsta hämarusvalss, pehmeil kivipõskedel veerevad päikese kuldsed pisarad. Otse mäekuru südamikust helendavad vastu flokside ja tiigerliiliate vääriskivid, tahumata kristall. Metsloomade kilavad silmad jälgivad aeglasi kompavaid inimjalgu, neid, mis äratallutud verandatrepilt nüüd alla hoovi püüavad astuda. Uks kääksub avatult hingedel ja ümiseb üht vana saabumise viit. Tallad veel otsivad kinnitust või luba, aga on juba end isetahtsi trepilt alla kobanud. See, mis valges võimatuna näis, saab hämaruses kuninglikult loa. Ühtäkki seisad keset piiritut õue, mäekuru sinavas pimedikus ja suur kohisev kivisein meenutab, et sa pole kunagi ära käinudki.
*Piirideta õu
Aleksander Suuman
Päike loojus. Laane kohal
ripub noorkuu kõder.
Oja voolab, oja laulab.
Kaldal vana põder.
Äkki külje peale vette
ta end pillutab.
Püherdab ja puristab ja
sõrgu lillutab.
Loivab kaldale. Siis kohalt
hiigla suure hooga
pistab jooksu ehakuma
poole üle soo ta.
Nõretava kere varjab
valge udumüür.
Vuppat-vuppat! üle müüri
paistab pulli küür.
Päratumad sarved peas tal
seitsme haruga.
Kuhu vastu ööd küll tõttad
oma aruga?
Ära küsi, inimlaps,
ja ära anna nõu!
Mis on piiratus ja mis on
piirideta õu?
Piirideta õu ja aeg,
ei maja ega lauta.
Öösorr musta lehma lüpsab
pangetäite kaupa.