Hoov on juba hämar, aga kuskil kõrgemal, kauges kättesaamatus paigas, teeb päev veel mõned tiirud. Aed, mida tunned nii hästi, muutub nüüd iga minutiga – kord paistab valgus siit, siis juba kaob, nüüd ilmub hoopis seal. Valgus on hea. Ta on selge ja sirge, arusaadav ja lahke. Aga need tumedamad kohad su hoovis, justkui alles nägid, et mis seal oli, aga nüüd pole enam päris kindel. Need hämarused, hääletult laskuvad silmamoonutajad, võtavad täpsete ja sujuvate liigutustega tasapisi päeva üle. Õhtupäike on veel kaselatvades, nii mäletad, mida valges nägid. Pimeduse saabumine teritab kõrvad ja öö, mis alles võimatuna näis, paneb südame kiiremini lööma. Veel on õhtupäike su tuttava hoovi kohal ja annab heldelt aega end pimeduse saabumiseks valmis seada. Ja kase kuldsed silmad vaatavad põnevusega pealt, mida nüüd ette võtad.