Joonistamine on lihtsaim viis kodustada võõraid paiku. Majanurk, sadamakai, aknaruut või kivirada ei saa jääda kaugeks ja kummaliseks, kui olla neil tükimat aega püüdnud sõrmega järge vedada. Joonistamine leiab alati, ka kõige trööstitumas paigas üles selle väikese niidiotsa, mis hakkab vaikselt võõrast lahti harutama, millest kinni haarata ja lasta lohistada end tuttavale pinnale.
Joonistamine mõjub kui tõlk võõral maal, kus keegi ei räägi sinu keelt. Õigupoolest pole suuremal osal neist ka sooja ega külma su austusväärsest külaskäigust. Aga paberil hakkab range piirjoon oma ja võõra vahel hägustuma. Ei hiljem ega varem nähtud jaamahooned ja sadamad ulatavad joonistajale oma vana karuse kämbla ja kutsuvad tantsule, kirjutavad nii möödaminnes end joonistaja südamesse, saadavad tagantkätt teisele võõrale õhusuudluse.
Joonistajast möödudes heidetakse ikka pilk tema visandiraamatule ja siis vaadatakse hetkeks samas suunas. Joonistajat kraavisillal märgatakse, temast peetakse lugu, aga segama ei minda. Kes joonistab, sellega halba juhtuda ei saa – laste ja pummeldajatega ühel moel hoitakse tal silma peal.