Joonistamine asub nurga taga. Kahtlemata ei kuulu ta eluspüsimiseks vajalike asjade hulka ning pole ka miski, mida mingil paratamatul moel tegema juhtuksime. Rääkimine ja kirjutamine seevastu asuvad harilikult inimese elu peaalleel. Suurte rohmakate puumürakatena ääristavad sõnad meie elukest algusest lõpuni – neist ei saa üle ega ümber. Sõnad on ülimalt kättesaadavad enam-vähem igale inimesele. Mis keegi nendega pihta hakkab, on juba iseasi. Nad on sedavõrd käeulatuses, et tihti ei pea isegi kätt liigutama, enne kui jõuad vaevu mõtlema hakata, on sõnad juba ligi.
Aga siiski joonistamine. Kah ju natuke kirjutamise moodi, kah vajab pliiatsit-paberit, kätt ja silma. Ometi natuke veidrik on see vaeslaps paljude jaoks, tekitab kummalist võõristust ja tunnet, et sedasi sobib, aga nii küll mitte. Lapsena oli joonistamine meist paljude truu mängukaaslane, nüüd suurena nagu ei passi hästi. Või ei oska. On imelik.
Ega hea joonistuskunst ära ka ei lähe, mis sest, et temale laias plaanis palju vähem tähelepanu pööratakse. Ta on sellega harjunud. Kükitab tasakesi oma nurgataguse kangi all, teeb nagu müüks möödujaile juurvilju või muud pudi-padi, ent kui seisatad ja talle otsa vaatad, vilgutab kavalalt vasakut silma ja paljastab hetkeks oma heledalt välkuva kuldhamba.