Tuli juuni ja avas viimaks mu kaua kinnisurutud silmad. Algul ainult pilutasin päikese käes ega tihanud kõike veel vaadata. Päev-päevalt hakkasin üha enam nägema. Tervitasin rõõmuga vanu tuttavaid õunapuid ja rabarbereid, ploome ja sõstrapõõsaid. Imetlusega tutvusin oma uute naabrite kullerkuppude, päevakübarate ja murtud südametega. Õhtuti vaatasin päranisilmi üht tuttavat last, ei, peaaegu suurt inimest, aga minu silmis siiski alati last. Ta tuli ikka mu juurde õnne otsima ning mina siis näitasin talle, igal õhtul, kus on õnn. Ei tea, kas ta sai täpselt aru, aga naeratades ta minu juurest läks. Nüüd, mil need mõned mulle kingitud nädalad on mööda saamas, pean peagi jälle silmad sulgema. Kui õnn naeratab, siis aasta pärast näeme jälle.