Kui laps näeb kiike, siis ta teab mida teha. Ja ta teab ka, kuhu kiik viib. Kui kiigun, on kõik hästi, mõtleb laps. Keegi mind silmanurgast jälgib, aga ei käsuta. Keegi mõtleb mind sööma kutsuda, aga viivitab veel hetke. Kiik annab aega juurde – ja pole ka ime – ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Kõik, mida ütled, saad kohemaid tagasi võtta; kõik, mida teed, saad hetke pärast olematuks muuta. Nende kahe vahel aga lasub see üürike sekund, mille jooksul ei juhtu mitte midagi. Hetk, mil oled õhus, eirad gravitatsiooni, ei liigu ei edasi ega tagasi. Õrn viivitus, justkui mõtleks kiik veel hetke, et kuhu poole siis nüüd – lähemale või kaugemale. Vaimustav peatus, mille jooksul näed kogu oma hoovi kõrgemalt ja saad kaseoksi puudutada. Möödapääsmatu paus, milleta poleks ei lähedust ega ka kaugust. See ebaaeg, mil midagi ei juhtu, on su hoogu liigutav tuum.