Mõni hetk hakkab kohe jäätuma. Vaevalt oleme jõudnud teineteist tervitada, kui juba on selge, et tänane õhtu on servapidi endale ümber kasvatamas liikumatut, jääkarukarva kasukat. Ta on nõuks võtnud külmutada end meie mällu. Nüüd näeme seda hetke läbi jääkristallide võrestiku ning midagi tema peale kasvama panna ei saa, üles soojendada ei mõista. Mõni hetk jäätub ära otse keset mälulagendikku ja inimene peab hakkama ringiga käima. Lind jääb õhku, käed tõstetuks, suud avatuks, päikesekiir jääb üha langema ja langema aialippide vahelt samasse kohta. Uued rajad tallame sisse ümber tardunud pildi ja iga kord möödudes heidame pilgu, et vaadata, kas too on ikka seal.
Ükskord aga saabub kevad ja see õhtu hakkab vaikselt sulama. Inimesed tasapisi liigutama, lind kuidagimoodi edasi lendama, päikeselaik veerema. Suud hakkavad õige aeglaselt midagi ütlema ja murusse niriseb karget jäävett. Hakkame sulama välja.